Trulla blogi

23. jaanuar 2012

2012-01-23T23:18:00.003+02:00

Esmaspäev. Tööpäev nagu tööpäev ikka.
Seitsmendike tunnis teejuhatamise dialoogideks soojendust ja meeldetuletust tehes pidid nad muuhulgas õpikus oleva linnaplaani peal juhatama teed pangast politseijaoskonda. Kui kaks inimest olid korralikult kogu "otse-valgusfoori juurest paremale-teine tänav vasakule" stiilis juhenduse ette kandnud, tõstab kätt ka üks kohalik "vimkamees".
"Mina tahan ka vastata!"
OK siis. Anna tulla!
"Võtad pangas püstoli välja, sihid kassiiri, tuleb politsei ja viibki su jaoskonda!"
Lihtne ja geniaalne, võimis ;)?

Õhtul tööde kõrvale lugesin netist uudiseid. Näiteks sõjaväeteenistusega seotud poleemikat.
Mu isiklik poeg on ka seisukohal, et peaks nagu ikka armeesse minema. Samas, arvestades kogu seda arvuti ees lösutamist ja olematut füüsilist pingutust... ma küll ei kujuta ette kuidas ta seal hakkama peaks saama. Ise ta muidugi vaatleb asja kui käsitamatus tulevikus paiknevat, minu vihjete peale, et mingeid ettevalmistusi võiks juba praegu (15 aasta vanuses) tegema hakata, vaatab mind kui ogarikku. Et aega ju on, rumal emps! Daah. Rumal emps igaks juhuks on juba muretsemisega pihta hakanud igatahes.

22. jaanuar 2012

2012-01-22T23:31:00.006+02:00

Töö. Töö. Töö.
Seitsmendike etteütluste parandamine/hindamine (preventiivne meetod vohama kippuva lohakuse vastu), üheksandike omakoostatud dialoogide parandamine (et nad õige versiooni pähe õppida võiksid), viiendike kirjandite parandamine (et nad puhtandid/vigadest õppimise parandused teha saaksid), üheksandike sõnade tööde parandamine/hindamine (melotš), seitsmendikele grammatika-töölehtede (countable/uncountable nouns + too/enough) koostamine (et neil oleks, millega tegeleda kuniks mina nende dialoogi-etteasteid ja teejuhatamisi kuulan esmaspäeval). Numbriliselt on mul praegu hooldada 32 seitsmendikku, 52 viiendikku ja 33 üheksandikku. Mitte mingi õudsuur arv, aga täiesti piisav, et käed ikka töid täis püsiksid.

Mu elu on suht töökeskne. Ja kui parajasti ei tööta, siis magan. Mõnikord teen perele süüa ka ja üritan pisut koristada. Vahel, kui on mahti sellele mõelda, tunnen piinlikkust, et kuidas mina siis üldse ennast kultuuriliselt ja muidu teadlikult harida sugugi aega ei leia. Ikka loen-kuulen kuidas teised teatris ja kontsertidel käivad või tarku raamatuid loevad.... minu harituse tipp on teleka päevauudised (mida ka kaugeltki mitte iga päev vaadata ei jaksa) ning internetiportaalidest leitavad arutelud (mida ka kaugeltki mitte iga päev ei uuri). Isegi raamatute lugemine käib üle kivide ja kändude, peatükk päevas.

21. jaanuar 2012

2012-01-21T22:30:00.006+02:00

Suurema ostlemise päev. Käisime Tartus, eesmärgiga osta Kätlinile uued vettpidava pealispinnaga kindad (tal on küll villaseid, aga kelgutamisel on need õige pea märjad - ning olemasolevad "vettpidavad" on tihedast kasutamisest juba üsna kulunud. Lisaks oli plaan soetada ka uus köögikraan (endisel murdus kangi sees mingi plastmassjublakas ära, sai tol hetkel operatiivselt asendatud käepärast olnud kunagi kasutatud ja uuenduste käigus kappi tagavaraks tõstetud kahe-kraani süsteemiga, aga nõudepesemisel iga kord vee parajaks reguleerimise käigus kulub vett sellega rohkem kui kangsegistiga, ja niisiis läksimegi seda kangiga varianti ikkagi poest hankima - vee hind suures peres ei tule teps mitte pisike ja igasugune võimalik kokkuhoid sellel suunal tuleb teoks teha).

Muidugi on poodi sattumisel alati kiusatus osta rohkem kui algselt plaanitud (no mõni eriti kindlameelne ehk käib poes alati nimekirjaga ja mitte midagi muud tõesti ei ostagi - aga mina ega mu meeski nende hulka omaenda õnnetuseks ei kuulu). Nii ka seekord naasime lisaks eelpoolmainitud tarvilikele esemetele veel paari sukkpükste ja kahe paari sokkidega (olid 1 euro paar) Kätlinile ning metallist käterätikonksudega vannitoa tarbeks. Lõunaka Rimis oli parajasti Kadarbiku uute kandiliste smuutide maitsmise võimalus, mida ka kasutasin ning millest tulenevalt rändasid meie korvi (eelkõige lastele mõeldes) kaks ananassi-vaarika maitsega 4-viljamahla smuutit (minu isiklikuks lemmikuks on küll pirni-aprikoosismuuti, aga too oli sel hetkel kübeke kallim). Juba poest väljumas olles tammusin pikalt ümber ühe väga elutruu välimusega kunstsõnajala. Aga see maksis mingi 5 eurot ümmarguselt ja pärast pikka kaalutlemist, kas mul ikka on seda sõnajalga niiväga vaja, lahkusin temast ohates ja vaikselt vigisedes ning jätsin ta poodi. :(

Bauhofist olin lootnud leida neid roosa Vanishi hiigelpütte (hinnalt soodus ja ma kasutan seda ikka päris sageli tõrksate plekkidega võitlemisel - kui kodus on lasteaialaps, siis igasugused menüüga kaunistatud riided on üpris igapäevane nähtus), aga neid kahjuks enam ei olnud. Ei teagi, kust nüüd seda väärt kraami sellise normaalse hinnaga saada võiks. Eks pean ilmselt ikka tavalisi väikseid pütte poest edasi ostma.

Kodus ahistasin vaest poega, sest mulle meenus, et nädalavahetusel pidi bioloogia olümpiaad olema ju. Et kas tema ei olnudki minejana kirjas? (Kuna mäletasin, et tal hästi palju igasuguseid olümpiaade nüüd jaanuaris-veebruaris peaks nagu olema, siis minu meelest oli ka bioloogia selles kontekstis nagu kõlanud. Ja et kas ta oli selle ära unustanud, või mis?? :)) Poeg erutus ja vandus, käsi südamel, et TEMA meelest jällegi EI pidanud ta seekord osalema. :))) Küll aga on tal järgmisel nädalavahetusel ees matemaatikaga rinda pistmine.

20. jaanuar 2012

2012-01-20T23:07:00.004+02:00

Eelmisel õhtul rutiinimurdmisest vähe kabedama enesetunde saanud, suutsin viimaks ometi ühele poole saada nende õnnetute üheksanda klassi vihikutega. Sinna juurde vaatasin ära Prince of Persia. (Täielik parkourija unenägu. :))

Koolis oli neljapäevastest 40-minutilistest tundidest kell jäänudki 40-minutilisi tunde helisema, ning seitsmendikud, kes seetõttu esimesest tunnist tavapärasest varem ära pääsesid, teatasid mulle erutatult, et täna ongi lühendatud tunnid ("Miks te seda arvate?" imestasin mina), sest algkoolimajas olevat õpetajate streik (!). Daah! Seletasin neile siis, et see streikimine on ikka selline üle-Eestiline ettevõtmine ja et ei ole nii, et algkoolimaja ühel ootamatul hetkel lihtsalt hakkab heast peast ja omal initsiatiivil seda tegema. Seitsmendikud olid veidi pettunud (lootused lühendatud koolipäevale purunesid) ning teisest tunnist läks kell juba tavalisel ajal välja jälle.

Kodus lugesin Harry Potteri Saladuste Kambri raamatut. ("Tarkade kivi" sai nädala alguses läbi loetud.) Mõtlesin, et peaks ikka ise ka selle sarja korralikult ette võtma (meie suguvõsa kõik kirjaoskajad lapsed on selle peaaegu et pähe õppida juba jõudnud).

19. jaanuar 2012

2012-01-19T23:52:00.001+02:00

Tänane päev tõestas, et mu saapad pole mõeldud Eestimaa talve jaoks. Sadas VÄGA suuri lumeräitsakaid. Esimesed kaks tundi olin väiksemate majas - siis kaevasin auto välja ja kihutasin suurte omasse, seal 40 minutit, kaevasin jälle auto välja ja kimasin tagasi, seal 40 minutit, kaevasin JÄLLE auto välja ja sõitsin tagasi. Ja mu saapad selle pehme märja sodi sees tammumisest olid päeva lõpuks täiesti märjad ninaosast. Kontsapõhjad on neil niikuinii juba tükimat aega kadunud (ja see tekitab olukorra, kus tänaval kõndides tühjasse kontsasisemusse tornjas lumemoodustis koguneb :))). Veebruari palgast lähen vist uusi saapaid otsima. (Mulle ei meeldi, et ninaosad nii kergesti niiskust sisse võtavad.)

Pärast tundide lõppu täitsin e-kooli ära, ja kuna mul lõunapausi polnud aega pidada (mitte et graafik üldse poleks lasknud, aga tegin valiku ja tegelesin seitsmendike vihikutega sellest ajast), siis meelitasin kaks kolleegi kaasa ja läksime kohalikku pubisse einetama. (Noh, nad tulid suht vabatahtlikult tegelikult, neil oli ka kõht tühi.) Selleks ajaks oli õnneks lumesadu juba natuke järele andnud. Sõin hiinakapsa-suitsukana salatit (minu lemmikroog meie pubi valikust) ning jõin kuuma teed peale (oleks kohvi tahtnud, aga baaridaam ütles kurvalt, et masin oli pauku teinud ja nad nüüd ootavad parandajat). Pärast einet viisin ühe kolleegi ära Rõngu tema koju (enam ei sadanud, aga mitte-peateedel oli liiklemisega raskusi, kohati ei näinud, kas üldse veel tee peal olen, sest ühtlane valge väli laius ees, üle 70 mina seal küll sõita ei julgenud ja põhitee peal kah piirdusin 80-ga, sest tuisuvaalud olid tee peal ja tuul nii tugev, et võttis kohati isegi meie suure eluka tee peal nihelema) ja tõin mehe töö juurest ja lapse lasteaiast ära. See sõitmine ja sebimine ergutas päris hästi, suht inimesena tundsin ennast päeva lõpuks. Sõita olin tahtnudki selleks, et saaks rutiinist välja natuke ja et saaks ühtlasi ka talvetingimustes sõitmisega käe valgeks, sest no mis eriline sõitmine see linna vahel edasi-tagasi sööstlemine ikka nii väga on, kilomeetrit-paar ühele ja sama palju teisele poole.

18. jaanuar 2012

2012-01-18T23:44:00.000+02:00

Sadas lund. Mõtlesin algul, et kõnnin jällegi koju, aga siis tuli meelde, et sel päeval pidin korjama ära viiendike töövihikud ja neid ei viitsi käe otsas tassida ning koolimajas neid parandada oli ebamugavalt külm - esmaspäeval e-kooli täites lõdisesin et vähe polnud (tunni ajal oli liikumist ja rahvast ruumis rohkem, aga kui üksi suurde ruumi jäin ja pikemalt paigal istusin, hakkas külm). Seega võtsin auto.

Õhtul olid kopp ja kass külas - ostsin pudeli Kiiu torni koorelikööri ja limpsisime pool sellest mehega kahepeale ära. (pool viinat ja pool vett - jääd s.t.)

17. jaanuar 2012

2012-01-17T22:44:00.005+02:00

Teisipäev. Kergemavõitu päev (vähemalt sellel nädalal veel). Tegin ennast jälle jalameheks/naiseks (s.t. jätsin auto hommikul mehele), ja esimesel päevapoolel see ka töötas (esimese käigu ühest majast teise tegin jalgsi). Pärast teises majas antud täiskasvanutundi ja proovieksamikatsetust üheksandikest soovijatele tuli aga, kui võtit ära viimas olin, Kai ukse peal vastu ja ütles, et tema läheb nüüd koju... ja siis ma sujuvalt möllisin ennast tema auto peale. :) Juba õues, mõtlesin küll, et nojah, oleks võinud ikka kõndida ka... aga siiski suht hull uni oli (ma tegelikult olen suure osa selle ja eelmise nädala öödest tööasjade tegemisele kulutanud) ja otsustasin mõne tunni magamise kasuks - ehk küll, teadagi, uni ei anna uute kuube ega magamine maani särki. Aga no ma ei saa seda loomingulisemat osa oma tööst teha, kui nii unine olen, et ühte lauset kolm korda loen ja ikka aru ei saa, mida see öelda tahtis. Lihtsalt mu efektiivsus on selles olukorras nii madal, et pole mõtet tund-paar niisama paberi kohal küürutada, ilma et midagi mõtestatut toimuks. Pigem veidi puhata ja siis värske peaga asja kallale asuda. Läheb kiiremini, ja asja edenemisest võib isegi miskit rõõmu moodi asja tunda, kui hästi läheb.

Ilm oli lumine, aga mõistlik. Ei olnud väga külm, ega ka liiga märg. Ainult kindad oleksid võinud ju ikka olla täna ka.

Leidsin oma tikkimistöö lõngad üles ühest kotist kuhu ma nad maakleripaanikas toppinud olin. Olid teised nüüd üpris pikka aega kadunud minu jaoks. Kui aega saab, siis võiks täitsa veidi tikkida jälle - mul on oma lõbuks üks ristpistes pilt pooleli. Selline pisikese meelelahutuse moodi asi tööpaberite kõrvale, kui tuju on, et nüüd tahaks teha, siis jälle tripsuke teen, kui ei taha, seisab natuke - pole mingi kohustus, niisama väike mõnulemine näputöö seltsis. Siiski hakkab see kogu venitamisest hoolimata vist lõpuks valmis saama (lamavad lõvid on peaaegu lõpetatud, ainult taevas ja taustal olevad puu ja põõsas on veel pooleli) ja ma pean mõtlema, kuidas teda ära raamida.

Midagi sarnast (kuigi mitte seesama) peaks välja tulema, kui ma ta juhtumisi kunagi valmis peaksin saama. Leidsin ühest käsitööajakirjast pildi ja tingmärgiskeemi ja nüüd tasapisi ehitan teist siin. Oli kurikaval plaan see võib-olla elutoa seinale panna, kui valmis saan. Või siis magamistuppa... või offississe. Ei teagi veel. Mulle lihtsalt meeldib teda teha.

16. jaanuar 2012

2012-01-16T23:06:00.002+02:00

Tööpäev. Nädalavahetuse usin töölehtedega jandamine tähendas, et eelmisel nädalal tehtud tööd said kõik üle vaadatud ning vajadusel hindeks vormistatud ja täna minu kaela pealt ära. See on positiivne. Siiski vedelevad siin ikka veel mingid üheksandike vihikud, millega tegelemine mul üsna kiira-käära edeneb - s.t. miskipärast eriti edeneda ei taha.

Üheksandikud ise mõtisklevad parasjagu eksamivalikute üle (neil nüüd see hetk, kus tuleb asi ära otsustada) ja inglise keelgi tundub nii ühe kui teise jaoks vististi sõelale jääma kalduv valikeksami variant olevat. Vähemalt selleteemalise arutelusid üks grupp minuga täna harrastas. Ise nad sealjuures on muidugi rõõsad, roosad ja rõõmsameelsed. "Väänkaelpartide" paar tagapingis moondas tänase dialoogi lõppeks millekski rokkooperi sarnaseks. Kõigepealt laulsid nad selle kahekesi omavahel läbi, siis võtsid kampa ka eespingis istuva tütarlapse, kellele saatuse tahtel ennist dialoogipartnerit polnud jätkunud, ning siis nägi see asi nii välja, et tütarlaps luges ühe asjaosalise repliike ning poisid rõõmsalt kooris lõõritasid teise omi. Neil isegi tuli täitsa sünkroonis välja see. Kuna minu sooviks oli, et nad dialoogis olevad fraasid läbi hääldatud saaksid, siis otsustasin vasikatega võidu mitte joosta, ning mõtlesin omatte, et noh, nad ju hääldavad, mis siis, et muusikalises vormis. Igaks juhuks pidasin siiski tarviliseks ühe asjaosalise kõrva ääres pomiseda, et kolmapäevasel vastamisel püüdku siiski ühiskondlikult aktsepteeritav versioon esitada (s.t. naljategemine kõrvale jätta) või muidu!

Koju kõndisin jälle jalgsi ning põhimõtteliselt oli täitsa tore talveilm. Ainult mu kapuutsi seest välja turritaval ninal oli nagu pisut karge olla ja kindad olin ma ka koju unustanud, mistõttu pidin käteprobleemi lahendama oma veidi liiga pikkade kampsunivarrukate alla sõrmede ümber sikutamisega. Parema puudumisel ajas asja ära küll.

15. jaanuar 2012

2012-01-15T23:00:00.002+02:00

Magasin öösel mitte just kõige paremini. Nägin unes, et mingi Ameerika salateenistus tahtis mind ja üht mu tuttavat (unetuttavat, mitte reaalelu) abielupaari mingite taevast tulevate laserikiirtega seibideks lõigata. Kõigepealt hävitati nende tuttavate maja (selline modernsemat tüüpi eramu metsa taga teistest eraldi), me jooksime hirmuga laiali, mina koos tolle teise naisega maja taha mingisse jäärakusse või uhtorgu. Põiklesime kiire eest, mis meie ümber sisisedes maastikku lõikus - aga lõpuks me enam ei jaksanud, kukkusime maha, andsime alla, hoidsime üksteisest kinni ja ootasime kiirt. Kujutlesin, et see vist on väga valus, kui sind kiirega pooleks lõigatakse, aga ega midagi eriti teha ka muud ei saanud kui hirmuga oodata. Tundsin, kuidas ta kramplikult minu külge klammerdus, kui kiir temasse lõikus... ja siis oli minu kord. Minu üllatuseks ei olnudki otseselt valus, selline ebamugav külm tunne oli kõhus lihtsalt, kui kiir mu keskelt pooleks lõikas. Edasi vist ei saanudki midagi - ootasin, millal ma siis ära suren, või miskit... aga sellega läks aega ja ma ilmselt ärkasin üles enne kui asi lõplikult ühele poole sai.

Pildi allikas: SEE LEHT.

Igatahes oli see üsna ebameeldiv unenägu ja ma üritasin uuesti magama jääda, et midagi etemat näha... aga seegi unenägu kiskus lõpuks kiiva ja imelikuks ja nii ma siis pidin uuesti üles ärkama. Ainult selleks, et avastada, et olen pisut sisse maganud ja remondimehed on iga hetk ukse taha ilmumas.

Tänane päev oli üldiselt märksa igavam kui eilne. Remondimees askeldas esikus oma tsemendi ja muu taolisega, Jaak vahtis elutoas telekat, mina parandasin tagatoas töölehti, lapsed käisid Tädi Mallega õues kelgutamas (et nad jalus ei tolkneks).

PS! Tunnen tarvidust veel veidi Maximale reklaami teha. Mitte et ma ei teaks kõiki nende jamasid töötajatesse suhtumise ja muu taolisega, aga neil on vähemasti üks toode veel, mille suhtes ma täiesti pöörast nõrkust tunnen: Vilvi kohukesed (kuivatatud ploomide või mooniseemnetega). HULLULT HEAD!

14. jaanuar 2012

2012-01-14T22:36:00.002+02:00

Täna käis terve päev koridoris üks mürts ja madistamine. Vanad uksed lammutati eest ära (koos poole seinaga) ja uued sätiti ette. Mina istusin selle aja tagatoas, parandasin töölehti ning kuulasin kuidas mehed (korteriomaniku papà, tema töömees ning minu mees) koridoris remondijutte ajasid. Poiss oli kuskil Tartus (vist) füüsikaolümpiaadil (piirkonnavoor) - naases sealt hiljem teise kohaga kaheksandike arvestuses ning oli endaga üsna rahul.
Kätlin vaeseke oli ainsana pisut kehvas seisus - tema pidi päev otsa elutoas multikaid vaatama.

Nüüd on meil uued uksed, ühe kõrval neist seinas suur auk - me kaalutleme, et äkki ei müürikski seda kinni, teeks ta'st kassiluugi hoopis :P (sest olen pisut mures, kuidas kassid nüüd väljapoole käivate ustega wc-s käimisega toime tulema hakkavad - viitsivad nad seda vaeva ikka näha, et kastil käimise nimel ise käpaga ust sikutama hakata - siiani oli ju neil hea lihtsalt rinnaga uksele rõhuda, et see lahti vajuks). See oli nali muidugi - homme tullakse aukude, ukseäärte ja -lävedega tegelema.

Kogu koridori, wc ja vannitoa vähegi tolmu koguv pind on ühtlase valge puudrikihi saanud. :)

Õhtul, kui uksevahetajad ära koju olid sõitnud, käisime mehega kohalikus pubis n.ö. kvaliteetaega veetmas (tema praadi söömas, mina kooki, kohvi ja pina coladat limpsimas). Me vahel käime - siis ei tundu elu nii masendavalt ühte rööpasse jooksvat kogu aeg. Enne meie minekut lahmas lund sadada nii et üle tänava oli raske näha - ja kui koju tagasi jõudsime, hakkas jälle samamoodi sadama.

Ahjaa! Öösel maksis mees mitmesuguseid arveid ning loendas meid interneti teel ära ka. Erinevalt paljudest loenduselehega hädas olemist kurtnud teistest inimestest läks meil see asi päris ladusalt - ei tema hangunud, ega küsinud ka midagi väga ebaloomulikku. Kõige keerulisem küsimus oli ehk, et millal teie väljamaale kolinud sugulased sinna õigupoolest kolisid ja kui vanad nad siis olid. Kuna suurem osa mu suguvõsast alaliselt või vahelduva eduga välismaal resideerubki, siis sellega oli ikka paras pusimine (kust, taeva päralt, mina mäletan, millal täpselt nad sinna läksid, nende toonasest vanusest rääkimata - umbes 10 aastat tagasi või nii see nagu oli .... eks ma siis midagi sellist sinna kirjutasin ka, osad asjad natuke ehku peale siiski ka, s.t. ma arvan, et peaks olema õiged aastad ja asjad, aga oma mütsi ma selle eest sööma küll valmis pole). Õde, kes küll rohkem välismaal kui Eesti pinnal viibib, ma siiski immigrandiks ei kirjutanudki, sest temaga on need asjad suht segased, s.t. mingi alaline välismaa elanik ta ka ei ole, kaldub iga kord uues kohas paiknema kui jälle üle piiri läheb. Õnneks ei küsitud, mida nad seal välismaal teevad.

13. jaanuar 2012

2012-01-13T22:19:00.001+02:00

Täna oli mul tegelikult plaanis olnud õhtupoolikul Soome sõita. Mul olid mõned tasuta sõidu kaardid Nordlandia peale ja oleks tahtnud need ära kasutada. Aga kaaludes ajaliselt kohale jõudmise võimalusi ning sealolemise aja vastavust sinna jõudmiseks vaja minevate kulutustega, jõudsin otsusele (pärast pikka vaevlemist ja kõhklemist), et selline nädalavahetuse-tripp tuleks liiga kallis selle vähese aja kohta, mis me kohapeal olla saaksime - palju sõitmist, suured kulutused ning väga vähe reaalselt puhkamise võimalusi, lisaks veel vajadus reedel laeva peale kihutada nagu hull. Mul on tegelikult kahju, mingi selline argirutiinist ja vihikute ning töölehtede kohal küürutamisest vaheldust võimaldav seiklus oleks ju tore olnud - agajah, mu rahakott uriseks mu peale, kui teda selliste kergemeelsete soovidega tülitama läheksin. Niisiis me ei sõitnud. Selle asemel helistasime tagasi oma korteriomaniku isale, kes oli avaldanud soovi laupäeval meie wc ja vannitoa uksi vahetama tulla (need käivad sissepoole lahti praegu, aga oleks vaja nad väljapoole lahti käima panna, sest muidu ei mahu planeeritav uus pott wc-sse ära - või kui pott mahukski, siis ei mahu meie ise enam potile minema) ning ütlesime, et tulgu siis pealegi.

Töölt kõndisin jalgsi koju ja ilm tõestas taas oma heitlikkust. Selle kilomeetri või pooleteise jooksul jõudis ilm alguses olla väga ilus (päike ja kergelt karge miinus), kuskil poolel distantsil jällegi kukkus lund sadama ja nii tihedalt pealegi, et pidin kapuutsi pähe ja nina ümber kokku tõmbama.

12. jaanuar 2012

2012-01-12T22:02:00.002+02:00

Emotsioonitsemise päev. Suurel määral mu enda süü kah, sest olin vaadanud oma kahe maja vahel lippamise tundide aegu osaliselt valest graafikust (meil on kolme sorti tunniaegade graafikud - 45-, 40-, ja 35-minutiliste tundide jaoks). No ja siis tundus mulle, et ma ei jõua korralikult ühest majast teise selle ajaga, mis mulle tolle minu vaadatud graafiku järgi jäi (majades on üksteisest natuke erinev ajagraafik). See tekitas muidugi tujutust nii minus kui õppealajuhatajas, kelle käest nõu küsima läksin. Siis veel jätkus erutatud arutelu ruumiküsimuse üle. Nii et hommikupoole olin igatahes üsna häiritud meeleolus.

Esimene probleem (aegade klapitamine) lahendus, kui olin neljandaks tunniks teise majja kimanud. Seal vaatasin ajagraafikud üle ja selgus, et ise olin loll olnud. Teise probleemi osas kohtasin viienda tunni alguseks algkooli majja tagasi jõudes koridoris õppealajuhatajat, kes salapärase muhelusega teatas, et tal on ruumide osas mingi plaan, ja et kui see toimima saaks, siis oleks kõik väga rõõmsad ja rahul. Okeika siis, jään huviga ootama selle plaani avalikustamist. (Loodetavasti ei tähenda see UUT koormuste ümber jaotamist.)

Muidu polnud vigagi. Lapsed olid kergelt juba töömeeleollu jõudmas (vähemalt osad neist - eriti seitsmendate nõrgem grupp, keda olin lobisemise ja laisklemise soovis kahtlustanud, aga kes, vastupidi, mind meeldivalt üllatasid, kodus isegi tunniks valmistunud olid ja tunnitöö ka usinalt ära tegid). Meie uus sekretärineiu (või midagi sellist tema töö endast minumeelest kujutab) on ka täitsa tore inimene - ta uueke, ma teda siiani veel eriti polnud jõudnud tundma õppida.

Ainumas miinus oli, et tänav oli meeletult libe hommikul, koolimaja esine ka - kaalutlesin alguses, et äkki peaksin üldse autost ukseni roomama hoopis (et ei oleks ohtu pikali kukkuda ja konte murda). Lõuna paiku läks märjaks (sulale) ning õhtupoole asus otsustavalt lund sadama.

Ühel kolleegil juhtus äpardus - ta murdis käeluu, kui üks jalgrattaga koolipoiss talle otsa sõitis (too oli ka väga kohkunud, aga kahjuks ei saanud selle libedaga oma ratast õigel hetkel pidama).

11. jaanuar 2012

2012-01-11T14:20:00.003+02:00

Täna on terve päeva laia lund tuisanud. Laia märga lund! Üldse ei ole tore ilm! Täna olen autoga - esiteks sellepärast, et vaja jälle kahe maja vahet kiiresti liigelda ja teiseks selle ilmaga ei ole mingit tahtmist jalgsi läbi lume(lödi) tatsuda.

PS! Meie "Maximas" on väga maitsvad mandariinid.

10. jaanuar 2012

2012-01-10T23:06:00.001+02:00

Teine tööpäev.

Hea lihtne päev seekord. Täna polnud vaja kahe maja vahel tõmmelda.

Siiski oli ka ebameeldivusi, nimelt teatati, et koligu ma oma ruumist kuskile kolmanda korruse kuudikusse. Mina ei tahtnud sinna minna! Juba sellepärast, et kui mul on vaja ühel ja samal päeval olla teine ja kolmas tund algkoolimajas, neljas gümnaasiumi omas, viies algkooli majas ja kuues taas gümnaasiumi majas (majade vahe on ca kilomeeter või nii), siis nende vahetunniks jääva 10 minuti jooksul riidesse toppida, kolmandalt korruselt alla ja autosse triblada, seejärel teise maja juures autost välja, riided maha ja jooksuga tundi, tunni lõpul sama asi suunaga teise maja poole, ähkides kolmandale korrusele kalpsata ja siis veel rõõsa, roosa, rõõmus ja rahulik välja näha - maitea, see hakkab tervise peale lõppeks! (Närvidest rääkimata ja ka ajaliselt on juba suht raske hakkama saada siis.) Praegu olen esimesel korrusel, so-so saan hakkama... aga kolmandale korrusele kuudikusse ma ei taha!!!!
Noh, olin siis selle teate üle suht emotsionaalne mõned tunnid, pidasin läbirääkimisi nii ja naa ning mingid kompromissid lõppeks saavutasime... agajah, olen pisut ärritet selle asja üle.

See sündmus välja arvatud, oli siiski muus osas asjalik päev - käisin juuksuris silmi varjama kippuvat lakka ohjeldamas, kõndisin jalgsi kahe maja vahet (ma, loll, olin üheksandike proovieksamid gümnaasiumimajja unustanud ja pidin need sealt niisiis ära tooma - kui pea ei jaga, peavad jalad jagama), samuti jalgsi koju. Jalgsi olin koju kõndinud ka esmaspäeval, aga siis oli ilm soojem, teel olev lumekiht pehmem. Teisipäevane ilm oli selline tõeliselt talve moodi talveilm: kergelt karge, lumekiht maas, päike säramas.

9. jaanuar 2012

2012-01-09T23:54:00.003+02:00

Esimene tööpäev. Nn "kaheteistkümnendal tunnil" tärganud usinuses ei märganud ma muidugi öösel piisavalt magada ning päeva lõpuks olin suhteliselt kapsas. Pärast tundide lõppu hakkasin saatma e-maili kolleegile, kellele sel veerandil ühe oma rühmadest üle andsin. Tugitoolis, laptop käsitoel, oli aga väga pehme istuda, päevapinged ka vaikselt järele andmas... ja nii jäin ma poole meili pealt sinna kirja kõrvale magama (nagu mingi vanadekodu kandidaat, maütlen!). Poole tunni pärast ärkan ja leian enda eest käsitoelt ikka veel pooleli oleva kirja, mille viimaseks lauseks miskipärast "Kasutan rühmatööd ja lendhindeid." Lendhindeid????? Ju olen selle kirjutamise ajal juba midagi kahtlast unes näinud.

Tunnid ise said üllatavalt rahumeelselt ära antud. Muudkui et nende kahe uue rühma puhul, kelle nüüd sain, olin nimedega hädas. Olen nendega küll enne ka kohtunud, aga eelmisel õppeaastal, ning sel aastal ei tulnud enam osad nimed meelde (ja mõned inimesed on seal uued ja mõned vanad on teise rühma paigutatud ja nimekirju mul ei olnud), seega siis muudkui ragistasin ajusid, ja ikka kutsusin korra Annat Anneks ja Kaidorit vist Kaiduriks. :) Daah! Natuke nimede harjutamist ilmselt vaja teha veel.

8. jaanuar 2012

2012-01-08T23:46:00.004+02:00

Viimane vabadusepäev.
Sortisin ja kontrollisin viimaseid pabereid, mida esmaspäevaks vaja. Hetkel tegelen pea murdmisega, milliste tegevustega esmaspäeval oma publikut tervitada ja algava tööperioodi lainele suunata. Lisaks, et pea suurest mõttetööst üle ei kuumeneks, vaatan "Dirty Dancing"ut. Kui veel Tartus tudeng olin, jooksis seesama film toonases "Thalia" kinos ja ma käisin seda vist mingi kolm korda vaatamas. Kavaleriga, sõbrannaga, oma toa tüdrukutega... Ostsin isegi kasseti filmi sountrackiga. Ja unistasin, et wow, tuleks mulle ka kuskilt prints, kes mu sedaviisi tantsima õpetaks. Tantsujumalast printsi pole ikka veel tulnud, aga film on tänaseni üpris nunnu.

7. jaanuar 2012

2012-01-07T23:57:00.002+02:00

Ma ei taha, et vaheaeg juba lõppeks!!!
Alles ma jõudsin seda õigupoolest nautima hakata.

Täna sortisin kõiksugused lehed ära, mida viimastel vaheajaeelsetel päevadel täitsime. Esmaspäeval vaja need tagasi jagada.

Ei! Ma ei taha esmaspäeval tööle minna! Ei-ei!

Kas teised inimesed on innukad pärast paari nädalat puhkamist jälle tööle asuma?

6. jaanuar 2012 (Telekapäev)

2012-01-06T23:19:00.001+02:00

Tänase päeva märksõnad:

Verikäkk

Cartoon Network (Ben 10, Samurai Jack, mingid laagrilised, Chowder ja Flapjack)

Kätlini valge šokolaad (jõulukink)

P2P (Soulseek)

Tanel füüsikaolümpiaadiks valmistumas (sai kiita)

Raadio 2 Aastahitt

Makaronid hakklihakastmega

"Spiderwicki kroonika"

Tikrimorss

"Absoluutne null"

Absoluutne passiivsus

Ilm oli vilets - tänavatel lumine plöga.... fui-fui.

5. jaanuar 2012

2012-01-05T23:06:00.003+02:00

Ebamäärane päev. Tänasesse mahtus Kätliniga "Ühenda punktid" raamatust paari pildi joonistamine - see tähendas ka numbrite kordamist ja õppimist 1-st kuni (esialgu) umbes 40-ni. Numbrite moodustamise põhimõttest ta saab aru, aga nende nimetused ei taha veel hästi meelde jääda. Ikka on 34 talle "number kolm ja number neli". Siiski, kui mina paar näidet ees ütlen, või ütlemist alustan, siis lõppeks saab temagi õige nimetusega hakkama. Hetkel kõige tundmatum number oli 8 - seda vahtis mõtlikult pliiatsit imedes, ega osanud alatasa öelda, mis selle imeliku krõnksu nimi olla võiks. Samas kui ütlen, et kus on 12 või 15 vmt, siis paberilt leiab enamjaolt need üles küll.

Lisaks Kätlini dresseerimisele vaatasin, kuidas Cesar Millan oma "Dog Whisperer" sarjas koeri korralikuks õpetas. Igati hariv vaatamine minumeelest. Siiani olen ära näinud umbes kaks hooaega (esimese, pool teist ja suurema osa kuuendast), aga ilmselt jätkan vaatamist. Cesar on oma alal väga osav igatahes. Vahel mõtlen minagi huviga, et aha, no mida selle hullu elukaga küll ette võtta annaks - mina kuulutaks küll lootusetuks juhtumiks, kui peni ikka kõike ja kõiki raevukalt pureb. Ent näe, pusivad seal saates mis nad pusivad, aga 10-20 minutit hiljem on koer nagu ponks, kuulab sõna ja kedagi enam ei hammusta. Huvitav, kas tal mõni selline juhtum ka on, millega tõesti hakkama ei saa - või neid ta lihtsalt ei võta jutule? Küllap tema töötasu ka mitte teps pisike ei ole - siiani olen näinud puha rikkureid aina oma ärahellitatud mummukestele tema juurest abi otsimas käimas. Ja läbiv liin muidugi, mida peale poolteise hooaja vaatamist minagi juba kaugelt ära tunnen, on, et kui omanik ikka alustab juttu, et oi, ta on mu lapsuke, ja koera hõikab, et "Tule emme juurde!", siis see koer on reeglina probleemidega koer.
Cesar ise tundub selline Ameerika edulugu taaskord olevat - tuleb noor mees Mehhikost, ja näe, nüüd LA rikkad ja ilusad vagurasti kuulavad ta nõuandeid ja maksavad talle rasket raha nende eest. Respect, man!

Minu lemmikstseen on alati see, kus ta oma koerakarjaga linnas ringi rulluisutab. :)

4. jaanuar 2012

2012-01-04T22:32:00.005+02:00

Täna oli tööpäev. Algas 8.30. Mõtlesin Kätlini lasteaeda saata, aga kui veidi peale 8-t Jaaku tööle viimast naasin, vedeles teine ikka veel voodis ja lõi mõnusasti unenurru... ja nii ma siis otsustasin, et kulutan allesjäänud veerandtunni selle asemel, et unise lapsega võidelda, teda riidesse toppida ja lasteaia poole lohistada, hoopis meeldivas hommikuses üksinduses kohvi juues ja sooja võileiba süües.

Päev algas ainesektsiooni koosolekuga. Kõik olid veel suht vaheajalainel, aga rääkisid ennast ruttu soojaks ning enne üldkoosoleku algust olid juba tööalaselt üsna elevil ja erutatud (rääkisid õhinal üksteisest üle, s.t. -- mina kaasa arvatud muidugi). Üldkoosolek osutus juturohkeks, viimaks, kui asi juba väga üle aja oli veninud, andsid direktor ja õppealajuhata (sõnavõtjate järjekorras viimased) alla ning pügasid oma etteasted lauseteks a la "Mul oli teile täna küll kõne, aga seda ma ei esita - saate selle meili peale." Minu meelest igati tänuväärt seisukohavõtt - midagi väga innovatsioonilist sellisel aasta-alguse koosolekul ju nagunii esitada ei ole. Mõned sõnavõtud panid küll kaasa mõtlema, mõned koguni (praegu, puhkusejärgses innukuses, veel võimalik asi), oma töö parema planeerimise osas mõtteid mõlgutama.

Koosolekujärgselt sõin õpetajate toas ühe küpsise ja võtsin tassi kohvi ning seejärel said soovijad kuulata novembris kaks nädalat Austria haridussüsteemi seestpoolt vaatamas käinud saksa keele õpetajast kolleegi muljeid. Oli huvitav. Ta tõi eriti välja, kuidas Austrias mõnes koolis ja mõnes aines on tunnis kaks õpetajat - üks esitab materjali saksa keeles, teine seejärel räägib sama asja inglise keeles läbi. Talle oli väga põnev tundunud, ja tõesti, ka kuulajate hulgas avaldati arvamust, et kindlasti on see efektiivne ka - ühest küljest kõva keelepraktika (ingliskeelsel õpetajal on lepingus punkt, et tööl mitte üks sõna saksa keelt kõnelda ei tohi - lapsed pöörduvad ka vahetundides ja ükskõik mis asjus nende poole ainult inglise keeles), teisest küljest kuulevad nad siis ju tunnis sama asja kaks korda, ja kindlasti saab see sellise kordamise läbi paremini selgeks. Pisarakiskuja vaatepilt oli muidugi graafik Austria õpetajate palkade kohta - deem, isegi kui kõik maksud maha arvata, ma saaks Austrias oma hariduse ja staažiga - ja ma ei ole hirmuskõrgelt haritud tegelikult - lõdva randmega kolm tonni eurot ikka kuus kätte. Mees käskis mul igatahes kohe Austria poole sõitma hakata - ise lubas kodumeheks kaasa tulla, süüa teha ja koristada, kuniks mina seal rasket raha teenin. ;) (Ta enda palgapäev kipub viimasel ajal suht ebaregulaarse esinemissagedusega olema.)

Hommikul olin kahjuks kohvi kõrvale oma tabletid võtmata unustanud (ma olen kohe hädas seesuguste asjade meeles pidamisega) ja seetõttu hakkas pärast seda kohvi ja küpsist mind kole peavalu piinama. See veidi segas Austria-esitlusest täit mõnu tundmast. PS! Fotosid oli ka väga armas vaadata - omaenda Viinis-käik viis aastat tagasi tuli aga meelde ja tegi aga südant soojaks.

Koju jõudsin 3 paiku. Suunasin poisi nõusid pesema (mis see olgu, koolilaps kaks nädalat kodus ja ainult sügab kõhtu!), ise mõtlesin, et jätkan koristamist (tööpaberid ja stuff). Aga kui mees koju jõudis, heitsin korraks magamistoas külili... ja ärkasin 9 paiku selle peale, et olin magades pea kõrvalpõõnavale kassile asetanud, kes siis, ehkki soe ja pehme, rahutult nihelema ja ennast alt ära libistama asus.

Nüüd ma olen üleval ja vist ikka jätkan natuke koristamisega.

Vasakule ära, tugitoolis norskavat kassi üllatama.

3. jaanuar 2012

2012-01-03T23:44:00.003+02:00

Ohverdasin praegu vormi sisule, sest kirjutan seda suurteost siin tegelikult juba neljanda jaanuari hommikul.

Jaanuari kolmas päev oli mul selline turtsu täis ja närviline miskipärast. Lapsed ärritasid pidevalt hirmsal kombel ja koristamine ei tahtnud ka märkimisväärselt edeneda. Leidsin siiski ühe ca 30-liitrise prügikoti täie igasugust pudi-padi-sodi-podi, mida aja jooksul on kõrvale pandud, et ei oskagi kohe kuskile panna, aga ära ka ei raatsi nagu visata... ja selle ma siis võtsin käsile ja sortisin ära. Endiselt on ühes sahtlis veel sellist kahtlast kraami, millest päris kõige kohta ei oska seisukohta võtta ja mõni asi omab eelkõige nostalgilist väärtust - aga igatahes on seda nüüd oluliselt vähem kui 30 liitrit.

Ööl vastu kolmandat jõudsin voodisse umbes kell 1. Oleks ehk isegi 11 jõudnud, aga võtsin õhtuse tableti ja piimakruusi kõrvale raamatu kätte... ja sinna mu hea algatus sumbuski. Selma Lagerlöfi "Löwensköldi sõrmus" on ummamuudu hää vana aja kummituslugu - õhtuse piimakruusi kõrvale hea lugeda, aga pärast magama minnes tuleb tekk igaks juhuks kõrvadeni üles tõmmata ja une tulekuni sealt alt praost aeg-ajalt kahtlustavalt välja piiluda.

Üles ärgata oli plaan taaskord seitsme paiku... aga tegelikult ei saanud voodist välja enne kui kell 10. Laiskus!

Kui koristamisest lõplikult villand sai, siis õhtul mängisin (jube mängur ma ikka olen!! :)) veel sellist asja nagu "Dracula: Love Kills (Collectors Edition)". Omas klassis täitsa kena mäng, ei ole liiga keeruline ja on kenasti läbi mõeldud, kuhu ja mida ja kuidas paigutada ning kuidas mängijale juhtnööre jagada.

2. jaanuar 2012

2012-01-02T16:49:00.008+02:00

Möödus koristamise märgi all. Sortisin kõikvõimalikku pudi-padi, mida aastate jooksul igasugustesse sahtlitesse, karpidesse, kottidesse ja kotikestesse olen toppinud (meigivahendid, laste legod ja muidu mänguasjad, väikseks jäänud riided ja jalanõud, töö- ja muidupaberid, jmt). Ülim aeg seda teha, sest kui parasjagu töö periood on, siis ma peale tööasjade suurt midagi muud üldse teha ei jõuagi, ei füüsiliselt ega vaimselt. Päris mitu kotitäit äraviskamisele minevat kraami sai igatahes. Inimene on ikka üks koguja loom küll.

Mu päevarežiim on muidugi tugevalt öö poole nihkes aina. Eile vaatasime lastega "Autod 2" (Sherlockit ei leidnud üles ja mu nett on liiga aeglane, et selle vajalikuks hetkeks kohe ka kätte oleks saanud). Selle lõppedes hakkasin veel "Vampire Saga - Welcome to Hell Lock" mängima - ja sellega läks kella kolmeni öösel ära, sest esiteks sortisin sinna kõrvale oma raamaturiiulit ja teiseks, arvestades kui pikalt päevasse enne magasin, polnud eriti und kah.

Täna hommikul kell seitse olin siiski juba ärkvel. Kuna mul oli autot vaja, siis sõitsin mehega tööle kaasa ja tõin masina jälle koju tagasi. Kohvitasin, koristasin, käisin JALGSI poes (Ho-ho-ho! - Täitsa nohisema võttis täistambiga künkakesele üles rühkimine.) Hommikupoolik oli üsna lumevaene, varavalges läbi linna veeredes meenutasin 2010 aasta jõuluõhtut, mil ühtäkki nõnda ohtralt taevast lund alla uhama kukkus, et jõulukingiks lõppeva aasta viimase seikluse saime. Nimelt olime jõule maal vanaema juures tähistanud ja õhtul hilja hakkasime kodu poole sõitma. Tee aga oli juba sedavõrd paksu lumekihi all, et ainult ühed rattajäljed olidki ja enne Valgat ühe vastutulija eest sissesõidetud rajalt kõrvale põigates sahmas mootori lund täis ja genekarihma puruks, nii et hambad ristis sõitsime veel Valga linnaserva välja, seal jätsime auto tee äärde, tegime mõned telefonikõned, kaalusime oma majanduslikku seisu ja pukseerimisteenuse hindu versus majutusteenuse hindu... ja tellisime takso meid kohalikku hotelli viima. Valisime "Metsise". Ega olegi kerge jõuluööl kesköö paiku Valgas taksot saada - aga üks lahke ja kaine mees ikka leidus, kes veel ei maganud. :) Hotell oli täitsa kenakene, ilus vaibastatud trepp oli ning kõrgetest akendest piiludes avanes väljas möllavale lumesajule täitsa romantiline vaade. Kui poleks auto pärast muret olnud, oleks lausa lust ja lillepidu olnud. Hommikuks oli siiski lumesadu lõppenud, administraarorineiu aitas ka autole abi saada - üks kohalik remondimees vedas teise oma töökotta varjule ja lubas pühade järel ta üle vaadata ning korda teha. Tänavad olid libedad ja poolde reide ulatuva lumekihi all. Koju sõitsime bussiga - ja ega autoga vist polekski majale ligi pääsenud, sest ehkki kaks naabrimeest olid meie kohale jõudes juba mõnd aega usinasti labidatega vehkinud, oli maja ees autokohtade peal totaalne lumevall ikka veel. Jaak aitas aknast latiga sudides katuselt alla koolduvaid lumelahmakaid likvideerida ning lõi kaasa ka naabrimeeste labidatöö lõppfaasis.

Ja nüüd õhtupoolikul, kui oma külalisele järele sõitsin, lahmas taevast jälle laia lund tulla. Kas ajalugu kordub? :) (Ehk küll pisukese ajalise nihkega.)

Edit: Ilmateade lubas homseks jälle sooja ja sula.

Nüüd vasakule ära, viimaseid kaneelirulle sööma, mis ma külalise auks küpsetasin.

1. jaanuar 2012

2012-01-01T16:14:00.006+02:00

Tulin siin igavusest sellise kohatu mõtte peale, et prooviks õige selle aastanumbri sees iga päev midagi kirja panna. (Sest kui ma oma blogistamise, või õigemini selle puudumise, juures midagi taga kahetsen, siis on selleks just igapäevaelu kajastamise lünklikuks jäämine. Ja see on see mida mulle pärast on kõige rohkem lugeda meeldinud, kui oma postitusi tagantjärele üle olen vaadanud. - Ilmne vohava enesearmastuse tunnus muidugi. Samas, tagasihoidlikkusest pakatavad persoonid üldse blogi pidama ei hakkagi. --- Ja jänesed šampust ei joo ka. -- Seda viimast muidugi ilmselt ka sellepärast, et see teeks neil kõhu haigeks.)

Täna oli täitsa mõnus päev. Ärkasin kell 2 (magama läksin kell 8), äratajaks olid kass ja Kätlin (nagu ikka, üks kügeles voodis ja teine voodi ees). Mõned vastussõnumid olid saabunud. Tegin ühe kõne ja homme saan vast veel külalisi (võib-olla). Jaak läheb homme tööle. Mina peaks ka minema, aga kas ma viitsin? Nagunii tuleb kodus paberimajandust korrastada (tööplaanid ja stuff).

Vaatan praegu telekast mingeid ETV retroklippe. No mõni on ikka väegade hää!

"Oh elage jõukalt, teil hea olgu tuju, nüüd hüvasti jääge, meil aeg minna koju!"

Ja mul on aeg minna õue oma värske õhu portsjonit sisse hingama.

Tsaublau!

Edit tund aega hiljem:

Õues käidud, õhk hingatud, mürgistust ei saanudki (värskest õhust). Väljas oli väike miinus ja kerge lumekiht. Jalutasin lapsi ümber järve ja rääkisime niisama juttu. Teel tulid vastu naabrimees ja üks kolleeg - vahetasime uusaastatervitusi. Naabrimehega kohtumine meenutas öösel nähtud Tarzanit, kes kõrvalmaja trepikoja katusest kätega kinni hüppas, ennast sinna üles vinnas, veel pool majakõrgust mööda trepikoja aknaavasid üles turnis ja siis umbes teise korruse kõrgusel avatud koridoriaknast sisse ronis. Ma vaatasin kõnniteelt pealt nagu ilmaimet. :) Selline noorepoolne aga üldse mitte teismeline meesterahvas oli, tunked seljas. Võeh-võeh, džungliromantika tuleb koju kätte lausa!

Otsustasime Taneliga, et vaatame Sherlock Holmesi filmi esimese osa täna õhtul ära. Ta sai jõulukingiks Cinamoni kinkekaardid ja tahab selle teist osa vaatama minna - mina jälle lugesin öösel kellegi arvustust ja kui see selline "Visa hinge" uus-taasversioon on, siis ma ei tea, kas ma viitsin - ju ta peab siis sugulase-Triinuga minema, kui too mahti saab Tartusse tulla.

PS! Ma olen uusaastaõhinas ühe oma kinda ära kaotanud ja mu kitsi kodanlasehing nutab seda kibedasti taga - armsad kindad olid, kuigi Tanel nad viis aastat tagasi Rovaniemis käies suht ära viltis. Ma just pesin nad puhtaks ka veel - ja nüüd on üks kadund. :( Pidin Jaagu suurte kobakate nahklabakutega jalutama. :)

2012 tuli paukudes

2012-01-01T05:32:00.000+02:00

2011 lahkus piduliku pugimise saatel. Vähemalt nälg meid algaval aastal ilmselt küll ei ähvarda, sest külmkapp on täitsa toitu täis, jätkub päris mitmeks päevaks veel. Uue aasta lubaduseks pean ilmselt võtma jälle rohkem väljas värsket õhku hingamas käimise. Autoga tööle ja koju ning trenni ja trennist tagasi sõitmine ilmsesti värske õhu normi kätte ei anna. Janoh, kaloreid ka märkimisväärselt ei põleta.

Enne keskööd välja minema asutades Kätlin küll hädaldas ja väitis, et tema õue minna ei taha. "Kole hääl!", nagu ta ise väitis. Tema äparduseks olekski ta äärepealt kohe välisukse juures raketiga peaaegu et pihta saanud, sest meie maja ees rakette laskvatel isikutel kukkus see tops või karp või misiganes tulevärki sisaldav asi külili, lennutades pauke ja tulepalle mitmesse suunda laiali. Mina istusin korteris WC-s sel ajal, kui kuulsin päris valje pauke seina taga aina lähemale tulemas. Juba mõtlesin, et kae nalja, kui nüüd mõni rakett lausa koju kätte peaks tulema, sellesse üksindust pakkuvasse ruumikesse pealegi. :) Õnneks jätkus Kätlinil siiski oidu ukse juurde hoiduda ja mitte koheselt ringi tormama hakata. Mõtlesin juba, et no nüüd sai teine küll igavesest ajast igavesti ilutulestikuga seonduva trauma - aga ei, kui ma neile tulestikuvaatamise mäe peal järele jõudsin, paukus küll ümberringi juba kõvasti, aga Kätlin teatas mulle rõõmsalt, et tema tegelikult üldse enam ei karda -- ja selle demonstreerimiseks kimas jooksuga Taneli järel teed mööda alla järve poole kui sinna tulestiku lähivaadet nautima kõndisime. Tulestik oli uhke - palju kuldvihma, palju mitmesuguseid suuri tulekimpe... ja kestis ka mingi 10-15 minutit lausa (või vähemalt nii mulle tundus - aga kuna ma vahepeal ka kella vaatasin, siis võis tegelikult isegi olla nii kaua). Ju siis linnal raha jätkub. (Noh, samas kui tulestikku pole, rahvas hädaldab, et no seda ikka võinuks, kui tulestik on, rahvas hädaldab, et pidu katku ajal - nii et püüa kuidas püüad, hädaldatakse niikuinii. Igatahes ilus oli.)

Kodus tagasi, tegin mõned telefonikõned lähisugulastele ja saatsin paar sõnumit sellistele sugulastele ja mittesugulastele, kellega 2011 kõige rohkem seostusin ja kontakteerusin (väga palju neid polnudki). Arvutisse ei läinud - reaalelutegevusi oli kah piisavalt, kuna naabrinaine tuli ka meile, vaatasime telekast Lady Gagat ja muud muusikat, jõime natuke šampust, näksisime koogikest ja ajasime niisama juttu kuni kella neljani. Kätlini kupatasin voodisse umbes kella kahe ajal öösel, Taneli, kes oli kindlalt seda meelt, et tahab terve öö üleval olla (arvutis istudes!!!), kella kolme ajal. Ja nüüd on kell pool kuus ja mina olen kus? Arvutis!

Ju tuleb siis magamata öödest ja arvutis istumisest küllastunud aasta.

Head ja intensiivset 2012 teile kõigile, kes te seda lugema juhtute! :) Pidi musta veedraakoni aasta tulema - draakon teadagi selline turts ja tuldsülgav loom ju, nii et küllap ta meelelahutuse eest juba hoolitseb. Äkki isegi tsipake paljuennustatud maailmalõppu sekka või miskit?

Teravkeel

2011-12-07T19:21:00.003+02:00

Poeg täidab emakeele töövihikut.
"Emps, õu... 'Korrapäratu eluviisiga haritlane.' ... Kas see on õpetaja?"

Suvereis 2011 - 6. päev (Auschwitz)

2011-11-26T19:14:00.012+02:00

Ajaloo-huvilise (tõsi, rohkem amatööri tasandil) emotsioonijahtijana olen juba ammu tahtnud selles paigas ära käia. Kõigist arvude-teemalistest vaidlustest ja paigaga seotud kohati ülepaisutatud pateetikast (surm ON elu osa, isegi kui tegemist on vägivaldse surmaga) hoolimata on siiski tegemist paigaga kus äärmiselt suur hulk inimesi oma elu kaotasid. Ma ei hooligi niivõrd täpsest numbrist - no kuulge, sakslaste raamatupidamistäpsus on muidugi legendaarne, aga sõja lõpuosas läheneva rinde eest põgenedes suur hulk registreid ju hävitati, ning samuti, kohapealviibinud tunnistajate ütlustest lähtuvalt eriti suurte konvoide puhul Birkenaus 1944. aastal enam iga viimast kui vagunist välja ronivat kodanikku üles ei tähendatud ega kaustadesse kantud. See au sai osaks ikkagi neile keda plaaniti alles jätta (olgu või ajutiseltki). Kõlbmatumad sorditi kohe alguses otseimat teed igavikuteele suunduma ja nemad seega aruannetes nii ehk naa ei kajastu - millest tulenevalt lootus iga viimast kui sinna sattunud kodanikku üle lugeda ja statistikasse kanda ju lausa lihtsameelne on. Pärast laagri külastamist kodus takkajärele Interneti, raamatute ja filmide kaudu uurimust tehes lugesin omajagu ka Holokausti eitamise teemalisi foorumeid ja artikleid. Aga need siiski ei veennud mind (kogu raevukast sõnaohtrusest hoolimata), et koonduslaagrid pigem nagu puhkekodu moodi asutused olid, kus ehk söök küll päris spa mõõtu välja ei andnud ja protseduure ka vähevõitu oli, kuid jalutuskäigud värskes õhus ning olukorra nõudmistest tulenevad kraavikaevamise ja ehitustöö sessioonid kinnipeetavate füüsilise ja vaimse heaolu tagamiseks igatahes garanteeritud said. Palju vaidlemist leidus teemal, et kas gaasikambrid ikkagi olid olemas või teps mitte ja et kui nii palju inimesi neist läbi käis, siis kus on laibad või kondid või midagigi. Mina igatahes usun, et gaasitamine toimus, modus operandi võis ju varieeruda, teatud hulga hämamist ka kindlasti teemasse kaasatud on (pateetika ja raha teenimise eesmärgil taaskord - pean siinkohal silmas küllaltki rohkearvulist "Auschwitzi endiste" raamatuautorite seltsonda, kes lähemal vaatlemisel valevorstideks on osutunud ning teema pealt lihtsalt kasu lõigata üritanud), kuid kui surnukehad tuhastati, siis loomulikult pole võimalik laipu ja konte territooriumilt leida - ja ka tuhk ise ei pruukinud ju maja taga mäena vedeleda (a la Kiviõli) - küllap leidus mooduseid sellest lahti saamiseks (väidetavalt ka jõkke viskamise teel). Siiski on vähemalt minu arvates olemas piisavalt tõendusmaterjali selle kohta, et antud paigas massiline inimeste likvideerimine toimus - nii dokumentatsiooni kui ka tõeliste eks-vangide tunnistusi (nii paljud inimesed räägivad üksteisest sõltumatult suhteliselt sama juttu - no ma saan aru, et osad teema arutlejad siinkohal kohe juutide vandenõu välja hõikavad, kuid kinnipeetavaid oli ka mitmesugustest muudest rahvustest ja uskudest ning mina isiklikult ei usu nn "juudi vandenõu" nõnda põhjalikku omnipotentsusesse). Mis olid konkreetsed numbrid, milliste sõnadega täpselt neid seal vastu võeti, millise käibega ahjud toime suutsid tulla ja mis värk nende metsas olnud tuleriitadega täpselt oli - me ei tea ega ilmselt saagi 100% kindluse ja selgusega teada - olukorra mastaapsus, kaasatud isikute arv ning laagri toimimisaja lõppedes alanud emotsionaalne, oma nahka päästev ja muidu kasuhimuline vassimine muudab võimatuks absoluutse tõe välja selgitamise. Kuid absoluutse tõetagi on tegemist hoiatava näitega, milleni rassipuhtuse ja "tarbetu inimrämpsu kõrvaldamise" ideed liigsuure võimu omandanuid viia võivad. Nagu öeldud on: "Võim korrumpeerib, ning absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt." Eriliselt hirmuäratav neis lugudes ongi see, kuidas toonased laagri administratsiooni suuremad ja väiksemad mutrikesed ausalt on tunnistanud, et nad kinnipeetavaid täiesti siiralt "likvideerimisele kuuluvaks rämpsuks" pidasid. Loomad ja taimed olid Hitleri-Saksamaal ja paljude selle kodanike (ja mitte ainult selle riigi kodanike) seas igatahes prioriteedilt märkimisväärselt kõrgemal astmel kui nn "inimrämps". SEE on midagi niisugust, mida mul on raske reaalselt hoomata. Seda lihtsalt ei suuda ette kujutada, et massipsühhoosi kaudu teatud hulgas inimolevustes tekitatud veendumused neid teise inimolendisse sedavõrd suure põlguse ja/või ükskõiksusega suhtuma on pannud. Ma registreerin tõsiasja, kuid ei suuda sellega mitte mingil empaatilisel tasandil suhtestuda.

Teine muljetavaldav tõsiasi, mida samuti inimolevusel (kasvõi juba mõõtmetest tulenevalt) keeruline adekvaatselt tajuda, on selle laagri (eriti Birkenau) uskumatu mastaapsus. See ei olnud lihtsalt mingi kinnipidamisasutus, see oli surmatööstus - liidetuna tavapärasema tööstuse haruettevõtetega, kes seda hiigelmõõtmetega asutust omaenese äritegevuse edendamiseks rõõmuga rakendama tõttasid. Kogu see hiiglaslik territoorium tihedalt kaetud barakkidega (ehkki enamusest neist vaid korstnad säilinud), barakid omakorda tihedalt täis inimmassi - seda reaalselt kuidagiviisi oma mõistuse või tajudega hoomata.... ma ei usu et mul õnnestuski (kuigi püüdsin).

Auschwitzi-analüüsi tehes lugesin läbi kohapealt kaasa ostetud turistivoldiku ning ühe paika haldavat fondi tutvustava brošüürikese, koonduslaagrielust (tõsi küll Buchenwaldi-elust) jutustava raamatu "Alasti huntide seas" (Bruno Apitz), mis lapsepõlves mulle sügavat muljet avaldas, vaatasin ära kaks filmi ("Nuit et brouillard" (Alain Resnais) - seda on võimalik ka YouTube'ist näha - ning "The Grey Zone", kõige püüdlikum olustikuloomise katse mida siiani näinud olen - kunstiline väärtus iseenesest on ehk veidi vaieldav), lisaks lugesin (põhjalikult ja vähempõhjalikult) päris kokkuarvamatul hulgal Auschwitzi, sellega seotud inimeste ja üleüldse koonduslaagrite teemalisi veebilehti ja foorumiarutelusid. Varusin endale, kuid on veel vaatamata, filmid "Schindler's List" ja "Alasti huntide seas" (eelpoolmainitud raamatu filmiversioon). Samuti vajaks korralikku süvenemist laagri kodulehel asuv virtuaaltuur. (Edit: selle tegin nüüd selle postituse kirjutamise käigus ära.)

***

Laagri külastamise päev algas pilvisena, kui aga kiikasin aknast välja, siis tuvastasin, et öösel oli küll sadanud, aga meie ärkamise hetkeks oli vihm siiski juba lõppenud. Ronisime trepist alla nn restoraniosasse ning kinnitasime keha tüüpilise hostelihommikusöögiga (singi- ja juustuviilud, sai, moos, või, mahl ja kohvipulber). Seejärel pakkisime asjad kokku, tassisime autosse ja asusime teele Oświęcimi poole.

Krakowist välja jõudes muutus tee tavaliseks, suhteliselt kitsaks ja käänuliseks Poola maanteeks. Sel hommikul nägime ka meie Poola-külastuse jooksul ainsaks jäänud (lausa üllatav, arvestades kui hulljulgeid möödasõite ja sööstusid sealsed autojuhid pidevalt ette võtsid) liiklusõnnetuse stseeni. Keegi oli ühe jalgratturi pikali (ja ma kahtlustan, et surnuks) sõitnud.

Maastik oli tegelikult ilus. Taamal mäed, tee ääres künkad, majapidamised ja maisipõllud. Päike asus vaikselt pilvi hajutama ning tõotas tulla ilusa ilma päev. Veidi enne sihtkohta jõudmist tekkis meie ette üks inglaste reisibuss (no ikka suur buss muidugi, mitte mingi matkaauto). Kuna nemad paistsid ka laagrisse sõitmas olevat ja meie polnud päris kindlad, kuidas sinna täpselt minna tuleb, võtsime neile sappa, mis tagasivaates tundub, et oli päris hea idee, sest laagri esimese etapi vaatlemise paika jõudmiseks pidi kesklinnas väikese tiiru tegema ja oma aruga me oleksime ilmselt Birkenauga piirdunud ja paljust ilma jäänud.

Kui enne reaalset laagrikülastust ma "iseenese tarkusest" olin edevalt arvanud, et on väga cool, kui ma paika poolakeelse nimetusega Oświęcimiks kutsun, siis pärast korralikult faktidega tutvumist olen ma jõudnud arusaamisele, et poolakatega on sel paigal peamiselt niipalju seost, et neid seal vangidena kinni peeti. Kohalikud sellest rahvusest inimesed küüditi sealt laagri asutamise etapis enamuses minema ning paik kuulutati eritsooniks ja laagrile kinnitati nimi, mille all seda piirkonda saksakeelsete inimeste hulgas tunti - Auschwitz. Laager oli sakslaste ettevõtte, juhitud peaasjalikult sakslaste poolt ning sakslaste hüvanguks. Edaspidi enam ei edvista ning püüan eristada kohta kui sellist (ja selle nimi on Oświęcim) ning laagrit kui sellist (ja selle nimi on Auschwitz).

Laagri just sellesse kohta rajamise otsuse üheks aluseks oli ka asjaolu, et seal juba varasemast mõned Poola armee barakid olid. (Tõsi, ühekorruselised.) Niisiis koliti vahialused sisse ning nii nende kui ka (arvatavasti) mõningase laagrivälise tööjõu ühiste jõupingutuste tulemusena said esialgsetest barakkidest peagi kahekorruselised, nende arvu suurendati, rajati mitmesuguseid administratiivhooneid ja laagri esmatarbevajaduste rahuldamiseks mõeldud rajatisi (näiteks nagu köök, küttesüsteem, veevärk ja reoveepuhastusjaam, jmt) ning kujundati valvetsoon koonduslaagrile kohasemaks. Ühtlasi alustati ka mitmesuguste tööstusettevõtete tootmishoonete rajamist lähedusse - laager oli suurepärane paik peaaegu tasuta tööjõu saamiseks (no oletatavasti pidid tööstused laagri administratsioonile mingit kümnist ikka tasuma nende vara kasutamise eest - aga vaevalt see võrreldav oli summaga, mida tavalistele palgalistele töötajatele maksma pidanuks).

Salvestan vahepeal, siis kirjutan edasi (ja lisan pilte ka).

UnesVõiIlmsi

2011-11-12T22:55:00.004+02:00

Nägin paar nädalat tagasi unes, et trügisin täiesti omaalgatuslikult ja kutsumata sisse ühe teise blogija koju. Tema korterisse, täpsemalt. (Tegelikult ta küll korteris ei ela, aga see tuli mulle alles tükk aega pärast ärkamist meelde.) Lihtsalt küsisin naabritädi käest võtme, ütlesin, et mul on vaja, ja marssisingi täiesti võõrasse korterisse täiesti pärssimatult sisse. (Oli vaja aega parajaks teha ja no kus mujal siis ikka hea koht seda teha peaks olema kui teise blogija kodus - nagu oma perekond ju lausa, eksole.) Istusin siis seal elutoas, vaatasin ringi, uurisin üht ja teist nipsasja lähemalt ning lõpuks mõtlesin, et peaks jälle ära minema, enne kui korteriomanik ise jaole jõuab. Aga sellega jäin ma hiljaks, sest kui esikusse jõudsin, surkis korteriomanik juba võtmega lukuaugus ning imestas, et miks võti ei keera (muidugi sellepärast, et uks ju juba lahti oli). Igatahes siis ta koos oma kahe lapsega uksest sisse tuligi ning mind nähes muidugi sai tõsise šoki. :) (Tema miskipärast üldse ei arvanud, et mingid võõrad inimesed vabalt tema kodus aega parajaks teha võiksid. :)) Oli väga vihane, lubas kohe luku ära vahetada, ei taht' mu käest võtitki vastu võtta. Lõpuks asus mind majast välja eskortima, ise ikka veel vihast vahutades. Ja siis mul tuli meelde, et oot, ma olin oma seljakoti ju tema esikusse unustanud. Ütlesin, et oops, mul jäi kott maha, ning jooksin seda ära tooma. Tema sai seepeale hüsteerilise naeruhoo, istus trepikotta maha, ütles, et SEE ON NÜÜD KÜLL TÄIESTI USKUMATU, ning asus oma sõbrannale helistama, et seda uskumatut lugu temaga jagada.

Mina jõudsin kotini, remontisin veel mingit koridoris vedelenud mänguasja (väikese lapse oma - aga, vana käpard, tegin selle hoopis päris katki) ja siis ärkasin üles. Jube piinlik oli olla - ja tükk aega võttis aega, enne kui korralikult järele mõeldes selgusele jõudsin, et see kõik puha uni siiski oli. :)

Mitu päeva takkajärele oli veel kuidagi häbelik olla ja ei julgenud ta blogi vaadata - viimati äkki leian sealt artikli häbitust sissetungijast. :P

Olid kunagi sellised ajad...

2011-10-21T21:07:00.006+03:00

(Seal oli ka ilma Brat-vihjeta videosid, aga mulle meeldis selle tumeda tümpsuga meloodia rohkem.)

Action kah.

Home Design

2011-10-16T14:20:00.003+03:00

Kui mul peaks kunagi avanema võimalus endale üks maja saada, siis seal võiks kindlasti olla suur aknaalune iste - selline, mida vajadusel ka voodina kasutada annaks. Mõned väiksemad, lihtsalt istumiskohana kasutatavad võiksid veel lisaks ka olla.

Ja mulle meeldivad kopsakad aardekirstud. Üks turjaka välimusega riide- vmt kirst võiks mu ideaalmajapidamises ka leiduda. Selline tume.

Mõned asjad on lausa internatsionaalsed

2011-10-11T22:38:00.002+03:00

Kui heli maha keerata ja rong välja arvata on täitsa nagu meie body-aeroobika treening. :) (Kõik see kirju kamp hoogsas liikumises.)

Sall on ka riietusese

2011-10-11T18:13:00.003+03:00

Hästi vahva video. Facebooki soovitus, mida ei tahaks ära kaotada.

HopeFULL

2011-10-08T21:37:00.004+03:00

I grew up with six brothers. That's how I learned to dance - waiting for the bathroom.

Bob Hope

(Tsitaaadikastikesest siin kõrval.)

Eniveis, täna ma raiskasin õudselt palju raha. Naiseks olemine, deem! Noh, ostsin hunniku pluuse (10 eurtsi tükk - suvekaupade allahindlus Takkos) ja kaks kleiti (Seppäläst) ja kahed püksid (nende ostmine on minu jaoks alati katsumus ja ega seekord ka kuidagi teisiti polnud - mul ei ole ju nii suuri puusasid kui sobilik suurusnumber loodab, ega nii pikki jalgu. Kõigil potentsiaalselt vähegi sobivamatel pükstel on kotitav puusaosa ja kohutavalt pikad sääred. Nende tänaostetutegi sääri pean lühemaks tegema (või pigem paluma kellelgi osavamal õmblusmasinaomanikul neid natuke lühendada). Aga vähemalt muus osas olid prooviruumis enam-vähem talutava väljanägemisega. Ja mul on töö jaoks riideid vaja - muidu käin mingite kahtlaste komplektidega kogu aeg, ning eelmisel aastal sain pooljuhuslikult teada, et riietumisstiilist tulenevalt olla vahepeal mu hüüdnimeks Mimmu olnud. :P Pükstele ostsin veel normaalse rihma ka peale (ei ole naljakas kui nad kaalu langedes keset tundi seljast vajuma hakkavad - seelik mul juba korra kukkus keset kaubanduskeskust seljast maha :)). Ja ühe dressika ja ühe figuuriparandava kampsiku.

No ja talvesaapad ostsin endale ja poisile. Viimasele ka võimlatossud.

Ja kassidele koti krõbinaid.

Ja peamine - uue pesumasina võtsime järelmaksu peale (vana andis kuu aega tagasi otsad, aga siis meie rahaline seis oli parasjagu nõnda hale, et ei hakanud panga ees sabasid liputamagi).

Järgmised neli nädalat tuleb ilmselt kuivikute ja vee dieeti pidada (ok, nii dramaatiliseks asi vast siiski ei lähe, aga vastostetud püksirihm tuleb igatahes pingule vedada).

Ja järgmisel reedel on mehe sünnipäev ka veel ---- oioioioi oinalugu. :) (A no vast ikka veab kuidagi välja kõik - hakkame aga muudkui servast elama ja vaatame.)

Riuklik makk

2011-10-06T17:19:00.003+03:00

Kolmanda klassi tund. Õpetaja kerib kassetti, et sellelt õiget kohta leida. Klõpsab prooviks "Play" nuppu, et kuulda, kas õige koht juba käes. Kõlaritest kostab:
"Ütle need sõnad tähthaaval!"
Kuna see veel õige koht pole, kerib õpetaja kassetti edasi. Veidi aja pärast klõpsab uuesti "Play". Kõlaritest kostab:
"Ütle ise tähthaaval!"

Kolmandikud itsitavad.
:)

***

2011-10-01T12:38:00.000+03:00

"Proovime flower poweriga," ütleb suur vend väikesele õele, ning kopsab talle suure riidest lillega piki pead.

Nothin' in Particular

2011-09-28T22:25:00.009+03:00

Hurraa!

2011-09-20T21:59:00.002+03:00

Mu poeg sai täna lõpuks oma toa kätte (minu vana offissi). OI ME KRAAMISIME JA TASSISIME! (Ta ise aitas ka muidugi usinalt.) Nüüd siis istus OMA TOAS terve õhtu õndsalt ja nägu säras peas nagu päikene.

Suvereis 2011 - 5. päev (Zakopane ja Wieliczka)

2011-08-09T17:37:00.013+03:00

5. päev (1. august)
Hommikul ei sadanud, aga mäetipud olid küllaltki tihedates pilvedes. (Vaade oli selle hotelli akendest küll hea.

Muidugi oleks veelgi parem olnud kui neid pilvi ees poleks olnud.)

Käisime hotelli restoranis hommikusöögil, mis oli väga külluslik: munapuder, vorstikesed, kõikvõimalikud liha-, juustu- ja vorstilõigud, moos ja mesi ning muudki, nagu jogurt ja müsli. Me küll erilised jogurti ja müsli sõbrad pole kunagi olnud, nii et rõõmustasime endid peamiselt munapudru ja vorstikestega, juurde teed, mis oli väga hea, ja kohvi, mis ainsana valikust just kõige parem ei olnud.

Teel tuppa tagasi küsisime registratuuritöötajalt, kas ta teab kusagil selles linnas mõnd korralikku autoosade kauplust (meil oli ikkagi vaja see läbi põlenud esitule pirn asendada). Registratuuritöötajad, peab ütlema, olid selles hotellis väga sümpaatsed ja abivalmid. Meile anti kaart ja joonistati sellele marsruut lähima autoosade kaupluseni.

Tagasi toas, asusime aru pidama oma edasise tegutsemise üle. Ilmaportaalid midagi head ei lubanud ei käesolevaks päevaks ega ka paariks järgmiseks. Ikka 17*C maksimumtemperatuuri, 70% vihmatõenäosust ja 90% õhuniiskust. Sellise ilmaga polnud erilist mõtet Slovakkiasse oma aega ja raha raiskama sõita – isegi Demänovská koopaid poleks sel päeval vaadata saanud, sest oli esmaspäev, muuseumide kinni olemise päev ning minu huviks olevad koopad samuti külastajatele suletud. Ka auto polnud väga õnnelik mägede üle ja kärsatas sidurit – võib-olla oleks ta vastugi pidanud, aga arvestades ilma.... me poleks eriti näinud midagi sellest mille nimel sinna üldse sõitsime (mägede tipud olid puha tiheda udu sees). Ja, nagu juba korduvalt öeldud, ilmaprognoos ei tõotanud midagi paremat ka järgmisteks päevadeks – meil aga polnud piisavalt aega ega raha, et seal veel nädal aega passida. Niisiis sai otsustatud, et teeme autol tule korda, vaatame kohapeal natuke ringi ja sõidame siis tagasi Krakowisse, kus vaatame Auschwitzi koonduslaagrit ja seejärel asume kodu poole teele. (Seda enam, et Krakowi kanti lubas juba ilusamat ilma.)

Autoküsimus lahenes probleemideta. Leidsime juhatatud töökoja ja neil isegi oli meile vajalik pirn olemas (mitmesugustes teeäärsetes bensukates, kust juba otsinud olime, seda polnud).

Pirn jälle tööle saadud, sõitsime linna mägedepoolsemasse serva, et ehk jalutame seal veidi – kuigi mul tegelikult botased olid eelmise päeva vesistest oludest veel toibumata ning tõtt-öelda ei lõhnanud just kuigi meeldivalt, nii et polnud erilist soovi neid jalga panna. Polnud eriti külm, kuid niiskevõitu, seega võtsin igaks juhuks ka jope kaasa.

Linna servalt algas matkaradade kompleks. Avastasime ka, et seal oli palju hobusekaariku-mehi turiste ootamas ja mäkkesõidutamise teenust pakkumas. See tundus meiesugustele ilma korraliku matkavarustuseta turistidele päris hea mõttena. Parkisime auto (2 zlotti tund) ning võtsimegi ühe sealsamas ootava hobusemehe. Too küll keelteoskusega ei hiilanud, aga sõitmist see ei seganud. Suundusime Kasprowy Wierchi poole.

Teel üritasin pilte teha – aga hobune liikus üpris kiiresti ja suurem osa pilte ei tulnud eriti head välja. Niisama silmailu jäi tee äärde küll omajagu.

Muuhulgas ka üks kaljuse murdunud tipuga mägi, mille otsas võis märgata ka inimesi liikumas.

Otsustasime, et kui kunagi jälle sinna kanti sattume ja ilm ilusam peaks olema, siis prooviks ise ka sinna üles turnida. Kindlasti väga vahva (kuigi taaskord väsitav) oleks. Jaak leidis, et talle Zakopane väga meeldib. Mulle iseenesest mõistagi ka.

Hobusesõidu eest hüppemägede lähistelt Kasprowy Wierchini (köisraudtee jalamile)

ja tagasi maksime 30 euri. (Eks odav lõbu see polnud – samas, selliste korraliku varustuseta vaatlushuviliste jaoks nagu meie, oli see siiski väga mugav moodus mägede loodust näha, ilma jalgade peale ville saamata ja tervet päeva kulutamata.) Tegime veel paar pilti endist hobusega ning hobusemehest tema kaarikuga.

Edasi sammusime hüppemägesid (Wielka Krokiew, Średnia Krokiew, Mała Krokiew, Maleńka Krokiew) vaatama, kuna Jaak väga tahtis neid lähemalt uurida. Tee ääres müüdi kringleid ja veel mingeid omapäraseid nom-nome.

Me ka ostsime ühe – selle kõige suurema. See nägi selline ilus välja ja me arvasime, et ehk see on mingi huvitav saiake (hiljem selgub, et eksisime, aga esialgu me seda veel ei teadnud :)). Oli teine küll veidi kallis saiakese kohta (9 zlotti), aga mõtlesime, et noh, turistilõksu värk.

Hüppemägede jalamil

oli ulatuslik nänni- ja söögiputkade linnak, samuti veel hobusemehi.

Midagi väga erilist küll ei paistnud, aga kuna soovisin mingit kohaliku moega suveniiri ikkagi saada, ostsin ühe kangast kaelaehte (neid oli seal ohtrasti, igat värvi ja mitmes suuruses).

Tuiasime ringi, tegime paar pilti endist ja hüppemägedest, eriti sellest suurest (Wielka Krokiew)...

...aga ka väiksematest...

...sõime ühe väikese šašlõki või lihavarda kahepeale, tegime veel mõned pildid

ning jalutasime tagasi auto juurde. Kokku (koos kaarikusõiduga) olime umbes 3 tundi ringi tiirutanud. Maksime parkimistasu, manööferdasime maanteele ning sõitsime Krakowi poole tagasi.

Teel sabistas kergelt vihma ja paaris kohas oli nii tihe udu, et nähtavus maksimaalselt 10 meetrit.

Peaaegu oleks mööda sõitnud sellest teispool Nowy Targi asuvast Statoili bensukast, kuhu sisse tahtsin põigata (esiteks oli meil tankida vaja, ja teiseks oli seal kasutamiskõlblik wifi). Suht viimasel hetkel märkasin tee ääres plakatit, mida eelmisel õhtul samast bensukast välja sõites olin märganud (hotell Villa Toscana – me peaaegu oleksime sinna läinud eelmisel õhtul, kui me ta vaid üles oleks leidnud) ja saime veel pidurdatud, enne kui sissekeeramise teeots udust nähtavale ilmus.

Millegipärast oli tung Zakopanesse väga suur – ikka päris mitme kilomeetri pikkune katkematu autorida, ühel nina teise tagaotsas, rühkis mööda vonklevat teed mäest üles seal, kus meie eile suht segamatult ülespoole olime sõitnud.

Zakopanest Krakowisse on umbes 100 kilomeetrit, seega sõiduks ei kulunud väga kaua, kuid arvestades meie hilist starti (11 paiku), kolme mägede jalamil kolatud tundi ning vonkleva tee madalat keskmist kiirust (üle 70 km/h seal ikka naljalt sõita ei lubatud, enamjaolt näitasid märgid pigem numbrit 60 ja tee oli märg, nii et kihutama just ei kiskunud)...

... hakkas kell siiski juba neljale lähenema, kui Krakowi lähistele jõudsime.

Selles samas wifiga bensukas olime arutanud, et kellaaega arvestades oleks arukam täna Auschwitzi mitte minna (sealne ringkäik pidi ka mitu tundi võtma) ning pigem otsida seekord veel valges üks korralik ööbimiskoht (mingi hostel näiteks – Krakowis on neid nagu kirjuid koeri) ja ennast seal sisse seada, ehk ka natuke veel linna vaadata, kui ilm lubab. Vaatasimegi netist hostelite aadresse ning otsustasime, et meile parim oleks ehk Wieliczkas mõni paik leida – see väiksem kohake, orienteeruda ilmselt lihtsam, parkimispaiga olemasolu hosteli juures ka tõenäolisem. Valik langes kahele võimalikule kandidaadile: hostel „Kinga” ja hostel „OWL”. Esimene kiitis ennast, teine linna. Otsustasime siis alustada esimesest – et kui juba julgevad ennast kiita, ehk siis on neil ka, mida pakkuda.

Wieliczkas, nagu mujalgi meie läbitud piirkondades, toimusid siin-seal samuti suurejoonelised teetööd. Seetõttu me natuke alguses ekslesime ümbersõite pidi, enne kui otsitu leidsime.

Maksime eurodes (34 euri kahe voodikoha eest kolmelises toas – õnneks toanaabrit me ei saanud). Tuba oli täitsa okei, veidi kipakas dušikabiin ehk välja arvatud. Hiiglama valge voodipesu oli – sihuke puhas teine, et ei tihanud kohe peale istudagi. :)

Registreerisime endid sisse, tassisime mõned hädapäraselt vajalikud asjad sisse ning otsustasime all restoranis korralikult süüa ja seejärel veidi linnakeses ringi kõndida ning kohalikku koloriiti avastada.

Restorani letiteenindaja küll võõrast keelt kuuldes kohkus ning tormas minema – oli kuulda, kuidas ta koridoris hädalise häälega abi hüüdis. Tuligi siis registratuurineiu ning võttis meie tellimuse. Tellisime midagi šnitslitaolist – ja see maitses superhästi. VÄGA hea liha oli, ma siiani õhkan igatsevalt seda meenutades.

Seejärel läksime linna peale. Ronisime üles mägisema linnapoole suunas – et ehk avaneb kusagilt hea vaade linnale. Päris seesugust me küll ei leidnud, aga pisikese mägilinnakese elu-olu saime näha küll.

Nii tavaliste inimeste elamisi kui ka näiteks kirikut...

...ja kaevanduse hooneid...

(neid on seal mitmeid, lisaks suurele põhilisele, mis turistide jaoks mõeldud).

Jalutasime läbi maavalitsuse (?) hoone eest...

...ja lossimüüride alt, samuti möödusime omnipresentsest Mickiewiczi kujust.

Wieliczka on üpris väike ja rahulik linnake, jalutamiseks siiski ehk mõneti võhmalevõttev – mäest üles roniv, nagu ta on.

Jaak hankis endale pudeli õlut, mina käisin duši all ning pildistasin meie huvitavat pirukat, mille Zakopanest ostnud olime (pildil lisaks ka mu kangast kaelaehe, samuti Zakopanest ostetud)...

... seejärel otsustasime „piruka” ära süüa. Aga kui ma ta pidulikult lahti olin lõiganud, selgus, et tegemist on juustuga. :)) Suitsujuustuga. Kõlbas kuivikleiva peal õlle kõrvale süüa küll.

Natuke naerda saime küll, oma möödapaneku üle. Nohjah.

Seejärel hakkasin mina blogi kirjutama ja pilte sorteerima, Jaak vaatas natuke telekat ja lõppeks läks ära magama. Hostelisse oli vahepeal päris palju rahvast juurde laekunud ja me veidi muretsesime, et ehk pannakse meile ka keegi kolmas juurde, aga seda õnneks ei juhtunud. Veidi peale keskööd olin mina ka oma seekordse blogimisega valmis, lasin tuled kustu ja pugesin samuti teki alla.

Suvereis 2011 - 4. päev (Krakow ja Wieliczka soolakaevandus)

2011-08-08T02:28:00.033+03:00

4. päev (31. juuli)
Hommikul ebameeldiva üllatusena sabistas telgi katusele vihmakest. Esialgu küll mitte liiga tihedat, aga siiski. (Jaak EI ava püksilukku sellel pildil, ehkki see nii tunduda võib. Ta paneb kinni jopelukku. :))

Avastasime ka, et kohe meie telgi kohal tee ääres lehvis Eesti lipp.

Tegime kohvi ja lebotasime veidi oma matkatoolidel seda rüübates. Lõbustasime ennast plastmasslusikaga, mis kuumas kohvis ootamatult kulbiks muundus.

Käisime duši all, pesime hambaid, pildistasime hiidnälkjaid ja tigusid, keda seal aias ootamatult ohtrasti leidus.

Lõppeks pakkisime telgi kokku ja otsustasime Krakowisse korralikule hommikueinele sõita. Möödaminnes pildistasime ka kämpingu silti, jällegi reisikirja faktitäpsuse huvides.

Nagu selgus, olime ööbinud suisa Krakowi eeskojas – maksimaalselt 10 minutit sõitu ja olimegi kesklinnas. Kuid, oh häda, vahepeal oli vihmasadu märkimisväärselt tugevnenud. Parkisime auto vanalinna serva ning läksime jalgsi edasi. Eeltöö puudulikkuse tõttu ma eriti mingeid vaatamisväärsusi oodata ei osanud, seda enam, et tegelikult algsetes plaanides meil Krakowi külastamist üldse sees ei olnud. Muidugi teadsime, et Krakow on üks vana ja ilus linn, ent olime arvanud, et selle korralikuks vaatlemiseks kuluks rohkem aega kui meil hetkel kulutada oleks võimalik olnud. Aga inimene mõtleb, jumal juhib, ja nii me siis nüüd siin selles ilusas vanas linnas ikkagi olime. Krakowi vanalinn on tõesti võrratu – isegi vihmaga.

Eemalt paistis üks kõrge kirikutorni moodi torn.

Otsustasin suuna sellele võtta, selle ära vaadata ja seejärel turuplatsi poole suunduda – ehk jääb teele ka mõni tore kohvik või söögikoht, kus hommikueinestada saaksime. Torn osutus Waweli lossi katedraali torniks.

Uudishimust aetuna kõndisime ka üles lossiõuele...

... kus meid tervitas Tadeusz Kościuszko hobuse seljas...

.... aga kassade juurde viis meeletupikk saba ning ekskursioonide hinnadki olid üsna soolased. Lisaks ladistas muudkui vihma sadada ja mu püksisääred olid väga märjad, samuti kippusid püksid ise ka häbitult lonti vajuma (vaevarikas ronimine varasematel päevadel ning ekskursantide tavalisest kasinam menüü olid mu taljele ilmselt salendavat mõju avaldanud). Seda kõike arvesse võttes otsustasime sel korral lossi siiski mitte minna – küll aga sai endale antud lubadus kunagi tulevikus siia taas tagasi tulla (ilusama ilmaga ja rohkema rahaga) ning siis kindlasti ka kõik huvitavad lossiekskursioonid ette võtta. See lubadus antud, saime rahulikuma südamega suuna turuplatsi poole võtta. Teele jäi veel kirikuid...

... ja niisamagi kena tänavat.

Selle kujudega kiriku vastast leidsimegi söögikoha nimega City Lunch Cafe – kus küll sel kellaajal parajasti ainult erinevaid hommikueine variante pakuti, aga hommikusöök ju oligi just see, mida vajasime. Vaatlesime voldikut (inglise hommikusöök, poola hommikusöök, kerge hommikusöök, jmt) ning otsustasime (pilte vaadates), et poola hommikusöök näeb kõige isuäratavam välja. Vorsti- ja juustulõigud, munapuder peekoniga, saiad-leivad, moos ja või. Selle me võtsime ja ei pidanud pettuma.

Meeldiv hommikusöök söödud, heitsime pilgu tänavale, kus kahjuks vihm vahepeal sugugi järele polnud andnud. Seda asjaolu trotsides jalutasime siiski turuväljaku (Rynek Główny) poole ...

ja see oli tõesti ilus: platsi keskel olev passaaž Cloth Hall, selle kõrval raekoja torn...

... passaaži ees kohustuslik Mickiewiczi kuju (see tundub neil küll lausa igas linnas kusagil ikka olemas olevat)...

...kuju vastas St. Mary basiilika (seinal Johannes Paulus II mälestustahvel).

Tolles viimases toimus parajasti jumalateenistus (oli ju pühapäeva hommik), kirik oli rahvast täis, lühtrites põlesid küünlad ning ukse pealt kiigateski oli atmosfäär müstiline, soe ja pühalik. Pildistamine oli küll tegelikult keelatud (arusaadav täiesti), aga sõnakuulmatud meied tegid siiski välisukselt ühe kiire klõpsu ning pagesid siis kärmesti ära vihmasattu.

Läbi pargi, üle tänava ja viimaks olimegi tagasi oma autokese juures, läbimärjad (isegi mu taskus olnud mingid vanad tšekid ja paberid olid läbi ligunenud), aga Krakowiga rahul.

Vihma oli siiski liiga palju ja seepärast otsustasimegi jätkata plaanikohaselt ja suunduda Wieliczka soolakaevandusse – pidades silmas, et maa all küll kohe kindlasti vihma ei saja.

Kaevanduse leidsime kergesti. Kaardi ja suunaviitade abil polnud see mingi probleem. Enne kohale jõudmist võttis üks parklassekutsuja poiss meid rajalt maha. Muidugi, oleks võinud ka päris peahoone juurde parklasse sõita – ent me ei tundnud seda parklasüsteemi siis veel nii detailselt. Parkimise eest tuli siiski taas 15 zlotti välja käia. Aga igatahes olime nüüd kohal...

... ronisime autost välja, käisime igaks juhuks wc-s ära (mine sa tea, pikk ekskursioon ikkagi ees) ning marssisime mäest üles, kaevanduse peahoone poole.

Kuna oli pühapäev, siis olid ka Poola enda inimesed rohkearvuliselt kaevandust külastama tulnud. Poola turistide jaoks oli eraldi järjekord ja see oli kohe VÄGA pikk. Muukeelsete turistide järjekorras polnud see-eest ülemäära kaua tarvis seista. Pilet maksis 68 zlotti per persoon ja lisaks pildistamispilet 10 zlotti. Ingliskeelse tuuri algust oodates pillasin oma fotoka maha – hetkeks oli hull paanika, et pidi see just nüüd juhtuma, ja et kas nüüd läks täitsa katki või ... aga õnneks aparaat siiski toibus sellest ehmatusest. Küll aga selgus, ja see oli hea, et just sel hetkel selgus, et talle oleks vaja uued patareid sisse panna. No ostsime siis patareid ja ehmatus läks tasapisi üle.

Viimaks kutsuti ingliskeelne grupp sisenema ja ekskursioon võis alata.

Kõigepealt pidime treppi mööda 64 meetrit maa alla ronima (378 astet, ütleb brošüür).

Trepikäigust alla piiludes avanes kõrgusekartjatele päris südant väristav vaatepilt.

Sama ka ülespoole vaadates.

Kui väsitav ronimine lõpuks lõppes, kogunesime Ursula kambrisse ...

... ning giid tegi üldisema sissejuhatuse. Temperatuur kaevanduses oli 14-16 kraadi üle nulli ning õhuvahetus oli pigem tuulinegi kohati. Külm küll igatahes ei olnud. Kaevandus ise on suur ettevõtmine, ligemale 300 kilomeetrit käike hõlmab ca 8x4-kilomeetrise ala kuni 327 meetri sügavuseni maa alla. Külastajatele on avatud umbes 1% kogu sellest alast, aga juba sellegi läbimiseks kulub veidi üle 2 tunni. Mingil määral kaevandatakse seal praegugi, aga mahud on väga väikeseks jäänud, kunagise toodangu hulgaga võrreldes. Peamiselt on tegemist juba siiski pigem muuseumi, vaatamisväärsuse ja kunsti- ning kultuuriobjektiga.

Esimese kunstiobjektina jäi meie teele Kopernikuse kamber.

Selle keskel on suur Kopernikuse kuju (Władysław Hapek, 1973).

Väidetavalt oli Kopernikus üks esimesi turiste, kes kaevandust külastas (rääkimata sellest, et muidu ka tegija mees). Kuju on püstitatud tema viiesajanda sünni-aastapäeva puhul.

Järgmisena näidati meile Janowice kambrit. Selle peamiseks vaatamisväärsuseks on skulptuurigrupp sellest, kuidas üks kaevanduse-mees annab kuninganna Kingale (Kuningundale) soolakivi tüki, millest hiljem tema Marmaroses kaevandusse visatud ning salapärasel kombel Wieliczkasse välja jõudnud kihlasõrmus leitakse.

Igatahes on Kinga/Kuningunda nüüd Poola soolakaevanduste ja kaevurite kaitsepühak ning kanoniseeriti Johannes Paulus II poolt aastal 1999.

Edasi viisid käigud ja giid meid Spalone, tõlkes „põlenud”, koopasse. „Põlenud” suure tulekahju tõttu, mis selles piirkonnas möllas ja puidust toestussüsteemid hävitas. Ka on selles koopas näha kaevaduste üks tüüphäda – koopa kohal asuv kivimass on puidust toestustalad nagu tikud puruks surunud. Figuurid koopas kujutavad meetodit kuidas vanasti kaevandustes kaevandusgaasi metaaniga võideldi. Suuremas koguses õhuga segatult ning kokkupuutes tulega võib see gaas plahvatada – seetõttu on praegugi kaevanduse külastajatel suitsetamine ja lahtise tule kasutamine keelatud. Vanasti roomasid kogenumad kaevuritest, märjaks tehtud riided seljas ning pikkade varte otsa seotud tõrvikud käes, mööda käike ja põletasid käigulae lähedusse kogunenud metaani.

Arvata võib, et selle käigus ka plahvatusi juhtus ja selliseid kaevureid ka omajagu hukkus – aga see ilmselt loeti paratamatute kadude hulka.

Teekond jätkus läbi Sieleci koopa, kus vaatamiseks väljas vanaaegsed tööriistad ja meetodid.

Algselt inimjõul toiminud soola transportimine asendus hilisematel aegadel (16ndal sajandil) hobutööjõu kasutamisega (viimane hobune lahkus kaevanusest 2002), hiljem juba ka mehaaniliste ja mootori jõul töötavate transpordivahenditega. Hobused toodi maa alla viieks aastaks, selle ajavahemiku jooksul nad maa all ka elasid (neil olid seal oma tallid ja puha) ning päevavalgust ei näinud.

Käigu seinad omandasid huvitava tekstuuri.

Mõne meetri järel kobrutas seintel juba suisa keedusool (maitsesime - oli tõesti sool mis sool).

Järgmisena sattusime Kasimir Suurele pühendatud koopasse.

Koopa keskel on säilitatud laadungi maa alt välja tõstmise (ja tarvilike asjade maa alla laskmise) seade (põhimõtteliselt samas kohas ja samal kujul nagu see kunagi oligi, ainult remonditud vist kuskil 70ndatel).

Kasimir Suur oli see mees, kes esimesena raius kivisse (noh, arvatavasti ka paberile, või mida iganes nad tol ajal kasutasid) seadused kaevurite õiguste ja soola kasutamise ning kaevandamise korralduse kohta. Sool oli tollal tähtis kaubandusartikkel, kasutati seda ju peale toidu maitsestamise ka liha ja mitmesuguse muu toidukraami säilitamiseks. Brošüüri sõnutsi moodustasid soola kaevandamise tulud umbes 1/3 kogu kuningriigi sissetulekutest, olles seega abiks ka Waweli lossi ja muude suuremastaabiliste ehitiste rajamisel.

Kasimiri koopast liikusime edasi mööda Kuningunda galeriid, kus klaaskastis neoliitikumi ajastu (5500-3500 aastat enne meie aega) küla ja inimesed.

Väidetavalt tegeleti soola tootmisega sealkandis juba tollel ajal, tõsi, mitte kaevandamise teel, vaid maapinnale tõusvaid soolaseid allikaid kasutades. (Vett soolast välja aurutades.) Üks taoline „soolavabrik” on ka ekspositsioonikasti keskele rekonstrueeritud.

Pieskowa Skala kambris oli ühes servas kõigepealt üks kamp keskaegseid turiste vaatamiseks välja pandud.

Seejärel aga suundusime treppe mööda järgmisele tasandile allapoole.

Trepi kõrval võis näha ka kunagisi soolakivist astmeid, mida mööda kaevurid kogu kergemat kraami (näiteks peensoola kotte) oma turjal ühelt tasandilt teisele tassisid ning oma töökohtadele laskusid.

Astmed olid üsna kitsukesed ning, giidi sõnul, kindlasti ka kulunud ja libedad. Kukkumised polnud ilmselt harvad – aga jällegi, ega’s kaevurid loetud olnud, eksole.

Trepist laskudes võis heita pilku kahele pöialpoisile/gnoomile...

... ja ühele pöialpoisina töötavale inimisikule, kes küll vahepeal vist lõunal või wc-s oli käinud, ning nüüd jooksuga meist mööda kiirustas, et siis trepilt maha karata ja ennast soolakünka nõlvale pikutama sirutada.

Järgmisel tasandil, 90 meetri sügavusel, püüdsid esmalt pilku puust rennid vee ära juhtimiseks (väidetavalt autentsed).

Kuningunda šahti põhjas oli ka nišš kaevandamisega ametis olevate pöialpoiste kujukestega.

Püha Risti Kabelis

võisime imetleda Jeesust ristil ühel seinal ning Madonnat lapsega selle vastasseinal.

Seejärel jõudsime kaevanduse suurima vaatamisväärsuse, Püha Kinga kabeli juurde,

mida tihti ka maa-aluse katedraalina tutvustatakse.

Siin peetakse jumalateenistusi, viiakse läbi laulatusi (giidi sõnul polevat see selliseks tseremooniaks aga parim koht, sest kui juhtud altari ees ümber mõtlema, ei pruugi sul põgenemine õnnestuda – kõik need pikad pimedad käigud ju, eksole), aga korraldatakse ka kontserte ja muidu kultuuriüritusi. Hiiglasliku ruumi seinad on tihedalt kaetud kolmedimensiooniliste pannoode ja väiksemate altariniššidega, mis erinevaid piiblisündmusi kujutavad.

Näiteks stseen kuidas Jeesus Kaana pulmas imesid teeb...

Või kuidas 12-aastane Jeesus templis jutlustab...

Petlemma poisslaste tapmine, mille kohal sõimestseen...

Joosepi ja Maarja põgenemine Egiptusse.

Muude hulgas ka soola raiutud versioon Pühast Õhtusöömaajast.

Koopa mõõtmed: pikkus üle 54 meetri, laius 15-18 meetrit, kõrgus 10-12 meetrit. Koopa kallal on erinevad skulptorid oma oskusi rakendanud juba ligemale 100 aasta jooksul, enim skulptuure (muu hulgas ka pea- ja kõrvalaltarid)

on valmistanud iseõppinud skulptoritest vennad Józef ja Tomasz Markowski ning samuti Antoni Wyrodek (soolast „Püha õhtusöömaaja” autor).

Väljapääsu kõrval on üks uusimaid töid, Paavst Johannes Paulus II kuju aastast 1999 tänuks Püha Kinga kanoniseerimise (elik siis ametlikult pühakuks kuulutamise) eest (autoriks Stanisław Anioł, kellel abiks Paweł Janowski ja Piotr Starowicze).

Ka kabeli laelühtrid on valmistatud soolakristallidest.

Erazm Barączi kamber esitles väikest soolaveejärve.

Väidetavalt 9 meetrit sügav, kuigi selge roheka vee peale vaadates see sügavus küll täiesti usutamatuna tundus. Aga ju siis selge vesi pilgu ära petab. (Ma siiski arvan, et see 9 meetrit kehtis ikka vast kogu koopa kohta(?).) Järve vesi sisaldavat 320 grammi soola liitri kohta. Giidi sõnutsi olevat selles järves enda uputamine üsna keeruline – soolvesi hoiab sind ju pinnal.

Ühe käigu seinast piilus välja draakon - küllap sama, kelle koopa laele Waweli loss ja Krakowi linn on ehitatud.

Läbisime taas mõned käigud.

Michałowice kamber on väga kõrge ja selle muudab omapäraseks keerukas toestustalade süsteem, mis kõik toetub kahele ülikõrgele ümarpalkidest sambale, lisaks puust trepid.

Järgmisena teele jäänud Drozdowice kamber on suur turistilõks, täis müügiputkasid. Tegin ka Jaagust pilti kambri keskel seisvate kahe kaevanduse puusepaga (autor Antoni Wyrodek, 1967).

Kuna olin juba teist päeva muret tundnud, et meil sool maha ununes, ostsimegi nüüd siis suveniirina ühe soola täis topsi. (Et ühendada suveniir praktilise vajadusega.)

Turistilõksust välja pääsenud, juhatati meid Weimari kambri juurde. Selle ust valvas pirakas Goethe (kes ka olevat kaevandust külastanud aastal 1790 koos Weimari vürstiga).

Kamber ise on mehaaniliselt kaevandatud 20. sajandi alguses, ning selle põhi täitus hiljem veega, seega on nüüd seal all järveke (mida me aga algselt ei teadnud).

Meid juhatati uksest sisse pilkasesse pimedusse. Oli kergelt kõhe. Ees oli puust käsipuu, aga selle taga haigutas tühjus. Tegin siis ühe välguga pildi, et välk näitaks, millega silmitsi seisame. Selgus, et oleme järve serval.

Kõlaritest hakkas kostma muusika, sekka haamrikõlksutamist ja muud taolist. Akustika oli koopas väga hea. Püüdsin sündmust ka oma kaameraga filmida, aga ei tulnud eriti hästi välja. Tagaseinal lasti valgusemängu, kuigi tol hetkel midagi väga selgelt siiski näha polnud – alles hiljem kaevanduse kodulehelt vaatasin, et valguses pidanuks nähtavale tulema kaevanduse kaitsja Vardja kuju ja tema käru.

Muusikapala sai läbi, meie tulime välja ning uus grupp läks sisse. Meie grupp suundus Józef Piłsudski kambrisse. Nime sai see ühe Poola vägede ülemjuhataja järgi Esimese Maailmasõja ajast, kes ka ise aastal 1919 kaevandust külastanud.

Koobas ise aga muudeti turismiatraktsiooniks juba 1830ndatel austerlaste poolt, kes kaevasid kaht koobast ühendava 10-meetrise tunneli, ujutasid koopa põhja üle ning pakkusid atraktsioonina paadisõitu läbi tunneli, marsimuusika ja tulevärgi saatel.

Koopa üheks vaatamisväärsuseks on ka 19ndast sajandist (1829) pärit John Nepomucene (aka Jan Nepomucký), uppujate (ja ka Boheemia) kaitsepühaku, kuju.

Nüüd teatas giid, et meie tuur hakkab lõpule jõudma, oleme umbes 125 meetri sügavusel, jäänud on veel ca 3 suuremat ruumi, ja kohe me lähemegi neist esimesse.

Selleks osutus Stanisław Staszici kamber, nii nimetatud ühe väljapaistva Poola geoloogi järele (1755-1826), kes ka kaevandust väisanud aastal 1790 ning kelle büst ka kambri ühes nurgas seisvat (meie küll seda ei märganud). Kamber on väga kõrge (enne põhja täitmist 50, nüüd väidetavalt 36 meetrit) ja seal on püstitatud ka kaks Guinnessi rekordite raamatu rekordit: maa-alune bungee-hüpe ning kuumaõhupalliga lendamine (tõsi, viimasel lagunes mitte kaugel tõusu pinnast gondel alt ära – aga rekord sai sellegipoolest püstitatud).

Teise Maailmasõja ajal asutanud sakslased siia lennukikoostetehase, töölisteks Poola juudid – aga see üritus ei kestnud neil kaua ja nõukogude vägede pealetungist kannustatuna nad selle tšehhi jälle lammutasid ning seal töötanud vangid saadeti laiali erinevatesse koonduslaagritesse.

Selles koopas ütles meie giid meile hüvasti, näitas kätte edasise marsruudi ja nänniputkad ning jättis meid omapead.

Liftiga sai sõita ka koopa ülaosas paiknevatele terrassidele – aga selleks pidi eraldi pileti ostma.

Meie ei viitsinud enam. Jalutasime niisama koopas ringi, vaatlesime turistinänni ja kivimite näitust.

Ahhaat / ametüst Brasiiliast, malahhiit Kongost

Mingid väga sädelevad kivimid, mille nimetust ma ei oska määratleda (silt on ka välguga loetamatu jäänud).

Tšaroiit Siberist.

Kips Lublini kandist.

Sfaleriit Poolast

Mäekristallid Brasiiliast

Ametüstitükid müügiks

Ühes kioskis müüdi väga vahvaid kellasid. Oleks meeleldi endalegi ühe ostnud, nii ilusad olid, aga esiteks hakkas rahast kahju ja teiseks, kui aus olla, ega mul kellapuudust ju kodus päris ei valitse.

Lõpuks jalutasime kambrist välja lifti suunas, et tagasi maapinnale pääseda.

Teele jäi Vardja koobas (seal tegin Jaagust pilti – ta ise tahtis).

Sajandeid uskusid kaevurid Vardja kaevanduse hea vaimu olevat, kes nende üle valvas ning varitsevate ohtude eest hoiatas. Kui Vardja kellelegi mõnes kaevanduse varjatud nurgas ennast ilmutas, tähendas see, et paik pole ohutu ja sealt tuleb kiiremas korras tagasi tõmbuda. (Skulptuurigrupp kujutabki üht sellist hetke mil Vardja end kaevuritele ilmutab.)

Järgmisena sattusime Witold Budryku kambrisse. Seal paiknes restoran – tõsi, üpris „soolaste” hindadega taaskord. Me jätsime vahele.

Edasi Varssavi kambrisse – nii nimetatud selle suurusest tulenevalt (54 m pikk, 17 m lai ja 9 m kõrge). See majutab suurt kontserdi- või muude sündmuste ja vastuvõttude jaoks sobilikku saaliala.

Seintel enne saali saabumist olid aastaarvud 1818 ja 1821, tähistamaks aastaarve mil töö selle kambri kallal algas. Kambrist saadi ligi 20 000 tonni soola.

Edasi läbisime riidehoidu ning raamatuletti sisaldava vahekäigu (teel sai veel Jaagust kaevandustöölisena pilti tehtud)

ning jõudsime Wisła koopasse, kus grupikaupa inimesi kas siis muuseumisse või liftide juurde juhatati. Meie, väsinud, valisime liftid. Teel nendeni läbisime ka St. Johni (Püha Johannese) kabeli

ning mitmeid väiksemaid käike. Lõpuks, ca 136 meetri sügavusel, suunati meid lifti ja sõidutati maa peale tagasi. Oli see vast pikk ja väsitav ekskursioon! Ei soovita kellelgi, kel plaanis Wieliczkat külastada, sellesse päeva veel midagi sisukamat planeerida – ikka päris ära väsitab see maa all ringi trampimine.

Parkimisplatsi poole tagasi kõmpides tegin pildi ka ühest tee äärde jäänud skulptuurist (neid oli seal palju, aga see üks kuidagi köitis eriti pilku). Nimeks oli sellel „On” (ehk siis „Tema”) ja autoriks Tadeusz Nowak.

Nüüd, seda reisikirja kirjutades kogutud andmete põhjal mõtlen, et kas skulptor pole ka mitte üritanud seda kaevanduse Vardjat kujutada (toda kutsuti ka „On”).

Kaevandus külastatud, asusime Zakopane poole edasi sõitma. Esimese hooga suutsime veidi valest kohast ära pöörata ja eksisime pisut, aga avastasime oma eksituse üsna kohe ning viga sai parandatud.

Nüüd läks tee juba õige mägiseks, auto hakkas pahandama ning sidurit kärsatama. Lisaks kõrbes läbi ka üks meie pooltuledest. Ka lähenes õhtu. Kuna ikka veel sabistas vihma, otsustasime, et selle öö veedame mõnes hotellis või motellis. Juba sellepärast, et mul poola raha enam eriti käepärast ei olnud. Hotelle leidus tee ääres küll, aga enamuses tundusid need hirmus suurejoonelisusele pretendeerivad olevat, seega ilmselt liiga kallid meiesugustele. Sõitsime edasi. Motelle polnud, tee ääres pakuti küll noclege, aga mul oli vaja kaardiga maksta (sularaha puudusel). Nõnda me siis sõitsime Zakopanesse välja (mööda kitsast, käänulist ja kohati üsna järsuks kippuvat ning sabistavas vihmas ka libedat mägiteed). Seal lõppeks otsustasime esimese ette juhtuva hotellireklaami jälgedes minna. Esimeseks selliseks ette juhtunud pakkumiseks oli hotelli „Helios” reklaam, ja sinna me siis sõitsimegi.

Hotell paiknes küll mingis nõukaaegse korterelamu moodi majas, aga see oli mõneti lohutavgi – seesuguse tagasihoidliku väljanägemisega asutus küsib ehk ka tagasihoidlikumat hinda. Lõplikuks hinnaks kujunes 200 zlotti kaheinimese tuba + parklakoha tasu 17 zlotti. Olime siiski nii väsinud, et kõlbas küll.

Tuba oli enam-vähem okei, ehkki muidugi üsna lihtne. Lifti neil ei paistnud olevat, nii et saime veel pisut trenni oma asju teisele korrusele tassides (kuidas neljanda korruse omad omi asju tassivad, ma ei tea. Käisime duši all (mis küll jättis vannitoa põrandale mittelahkuva loigu miskipärast), vaatasime telekast ilmaennustust järgmiseks päevaks ning natuke päevauudiseid arvutist (komplekti kuulus ka wifi). Ja, väsinud nagu me olime, umbes kesköö paiku kobisime voodisse, rahuldava teadmisega, et vähemalt oleme nüüd Zakopanes, kohas, kuhu jõudmisega meie reisi põhimõtteliselt kordaläinuks sai kuulutada, isegi kui me enam kaugemale ei sõidagi. See viimane tundus igatahes üsna aktuaalne, kui aknast välja vaatasime, sest sadas tihedalt ja taevas oli nii paksult pilves et ei andnud lootustki järgmisel päeval parema ilma saamiseks. Ka teleka ilmateade polnud eriti optimistlik ning lubas kaheks järgnevaks päevaks vaid pilvi ja vihma. Niisiis polnud meie väljavaated reisi edukaks jätkumiseks just parimad.

Suvereis 2011 - 3. päev (Varssav ja esimesed mäekünkad)

2011-08-07T16:55:00.008+03:00

3. päev (30. juuli)
Hommikul vara kuulsime üht autot tulemas ja minemas, aga uni maitses nii hea, et ei viitsinud telgist välja piiluma hakata.

Järgmise äratusena kuulsime naabrite kolmeaastast hommikurõõmus laulu löömas. Leidsime, et meilgi on aeg tõusta, ja tegime ukse lahti. Väljas oli sädelev päikesepaiste ning naabrid hommikueinestasid ja puhusid laste ujumisvahendeid täis. Tegime kohvi, lappasime telgi ja muud asjad kokku ning otsustasime enne ärasõitu ka ühe ujumisringi teha. Vesi tundus alguses jahe, aga kui lõpuks end märjaks tegid, siis oli väga mõnus ujuda. Parvedena väikeseid kalakesi ujus uudishimulikult kannul, aga ennast kinni püüda ei lasknud.

Naabrid ütlesid, et see varajane auto oli rahakogumismasin olnud – kuna meie selle maha magasime, siis jätsime ära minnes oma osamaksu naabrite kätte (nemad lubasid veel natukeseks sinna jääda ja rahakoguja olla ka veel taas tagasi tulla lubanud).

Algava päeva teemaks tõotas kujuneda sõitmine, sõitmine ja veelkord sõitmine, sest plaanisime läbi Varssavi õhtuks Krakowi kanti jõuda ja seal ööbida. Eelmisel õhtul olid naabrid meile ka Varssavi kaardi kinkinud, teatades, et nad olid just seal olnud ning ei tahtvat enam niipeagi tagasi sattuda. Nad teadsid ka rääkida, et seoses tuleva aasta suurte spordivõistlustega on linnas parajasti käimas hiiglamõõtmeis teede- ja muud ehitustööd ning seetõttu linnast läbi sõitmine veel eriti raskendatud. Kaalusime ka Varssavist ringiga mööda sõitmist ilma linna läbimata, aga otsustasime siis ikkagi, et tahaks ennast proovile panna ja see tuleproov läbi teha (Trip.ee –s kõik puha kiruvad, kui kohutav ikkagi see Varssavist läbi sõitmine on).

Startisime veidi enne kui kell 11 sai. Sõitma hakates avastasime ka, et poola kellaaeg oli tund varasem. Enne suurele teele pööramist pildistasime ka tee ääres olevat ööbimispaiga viita (et oleks pärast lihtsam reisisündmusi meenutada).

Augustowist Varssavi poole oli hommikuses päikesepaistes ilus sõita. Tee ääres leidus ohtrasti maisi- ja muid põlde.

Põlumajandusega seal kandis ikka tegeldakse ning suisa söötis maad oli üliharva näha. Haritud maa nägemine seevastu on ju puhas rõõm.

Tee ääres oli ühes kohas ohtrasti kujukesi postide otsas...

... ning kõikvõimalikes kompositsioonides riste ja jumalaemakujukesi (selle aasta suurmood paistab olevat neid värviliste lindikestega kaunistada).

Selle konkreetse kujukese näiteks tabasime Varssavist väljasõidul magistraali äärest (tüüpiline antud žanri esindaja).

Eelmise õhtu poola abielupaari meespool avaldas kohalikuna arvamust, et tema meelest on neid liialt palju, meie turistidena pigem siiski leidsime nad silmarõõmuks olevat.

Niimoodi me sõitsime ja kaarti lugesime.

Enne Varssavit hakkas vihma tibama ning Varssavist läbi sõitmine kujuneski üheks poriürituseks, sest tõesti-tõesti, igal pool remonditi teid ning rajati uusi viadukte. Lennujaama lähistel istusime umbes kolme kilomeetri läbimiseks ligikaudu tund aega tõsises kolmerealises ummikus. See igatahes erilist armastust Varssavi vastu tõesti ei tekitanud. Võib-olla kesklinnas oleks ilusam olnud, aga see äärelinn, mida meie läbisime, oli tüüpiline suurlinna tööstuspiirkond ja seega räämas, räpane, porine ja üldse mitte ilus. Päris hea meel oli sealt lõpuks välja pääseda.

Ikka veel sadas ja sadas ja sadas. Õnneks jõudsime kiirteele ja seal sai veidi nobedamat sõitu harrastada. Veidi Radomist edasi hakkasid teele tekkima ka esimesed mäe moodi asjad.

Kielce kandis sattusime millegipärast ulatusliku teeremondi alale, kus kogu aeg 70-piirangut kuulutas. Sellest keegi kinni küll ei pidanud, meie selja taga puhkis muudkui ähvardavalt üks buss, mis mul kuidagi alla 90 sõita ei võimaldanud. (Kusjuures tagasi tulles oli Kielce ümbruses suurepärane kiirtee, nii et aru ma ei saa, kust meie selle ehitusjärgus pooliku küll tulles leidsime.)

Väljas hakkas juba pimenema, ning meil kerge mure ööbimisega seoses tekkima. Oli küll mitmeid motelle tee ääres, aga meie plaanides oleks pigem siiski telkimine olnud (et raha ees ootavaks säästa), seda enam, et vihmake oli tasapisi järele jäänud (ehk küll taevas endiselt pilvine püsis).

Sõitsime ja sõitsime muudkui Krakowi poole, kaalusime juba üpris tõsiselt kuskile niisama tee äärde parkimisalale jäämist – aga need tundusid üpris räpased ja üldse mitte head kohad olevat. Niisiis muudkui sõitsime edasi, ise kämpingusiltide järgi ringi vahtides. Pimedas see küll on märksa keerulisem kui valges. Viimaks, kui juba üsna murelikuks muutuma hakkasime, meil vedas. Tee ääres oli telgipildiga silt, mis kämpingut lubas. Selle me võtsime. Asutus osutus ruumika tagaaiaga eramaja laadseks paigaks, mille aiaäär erinevate maade lippudega palistatud. Omanikeks meeldivad vanemas keskeas abielupaar ja nende pruun taks Frodo. Kaks inimest ja auto maksid öömaja eest 45 zlotti ning juhatati tagaaeda parkimiskohale, misjuures peremees küll murelikult kukalt sügas ja mainis, et neil on seal just kaks nädalat tugevat vihma tulnud ning pinnas seetõttu pehme ja autol kinni jäämise oht. Saime siiski sel korral kinni jäämata oma parkimispaika, telgi üles, kerge õhtusöögi tehtud ja söödud (kiirnuudlid) ning pugesime magama. Uni tuli hea – nagu kott oleks pähe tõmmatud. Enne uinumist arvasime, et kuna kusagil läheduses tundus lennuväli olevat, siis ehk hakkavad öösel pea kohal müristavad lennukid segama (sest vähemalt kaks tükki neid õhtul üle lendas), aga ei, mina ei kuulnud kogu öö ühtegi ning ärkasin alles hommikul kui väljas juba suur valge oli.

Suvereis 2011 - 2. päev (Kaunas)

2011-08-04T10:08:00.033+03:00

2. päev (29. juuli)
Ärkasime, korjasime oma kodinad kokku ja asutasime lahkuma. Valvur oli jälle kusagile kadunud – aga meil oli teda vaja, et oma eile antud viiekümnelisest 25 euri tagasi saada (pisut liiga suur summa meie jaoks, et lihtsalt jootrahaks jätta). Tegime mõned fotod ja ootasime.

Tasapisi hakkasid töötajad kohvikusse laekuma ning lõpuks saabus ka omanik, tõi meile lahkesti meie raha ja oligi käes aeg see paik maha jätta ja edasi Kaunase poole liikuda.

Kaunases parkisime auto äärelinna ning kõndisime jalgsi üle silla lossi juurde. See "loss" iseenesest on pigem keskaegse kindluse laadne ja mitte eriti luksuslik, isiklikult mina nimetakski seda kindluseks, aga kuna Kaunases veel ka üks väheke kaasaegsem kindlus olemas on (või vähemalt oli), siis jäägu see jõeäärne pigem lossi nimega pealegi.

Linnapanoraamis eristuvad Püha Francis Xavieri kiriku valged kaksistornid, raekoja torn kohe seal kõrval, lossi müüritised ning kohe nende taga Püha Georgi kirik.

Sealt kesklinna, sest olime planeerinud mõnes kohvikus hommikueinestada. Sobiliku kohviku otsinguil kõndisime üle raekoja platsi, kus samuti leidus nii mõndagi huvitavat nii platsi kõrval kui ka ääres.

Näiteks Kaunase Raekoda.

"Hansapuu" raekoja platsil.

Püha Francis Xavieri kirik raekoja kõrval.

Püha Peetruse ja Pauluse kirik / katedraal. (?)

Veidi edasi kesklinna poole ka kitsamapoolsed vanalinna tänavad.

Mina olin internetist lugenud, et leedukatel pidada olema selline rahvustoit nagu tsepeliinid (ja meie öösise motelli seina peal oli ka pirakas pilt neid reklaamimas) ning olin vaikselt otsustanud neid proovida. Need arvamused, mida internetist tsepeliinide kohta olin lugenud, olid vastukäivad. Ühed ülistasid ja igatsesid, teised leidsid, et neile ikka ei meeldi. Seega tuli asi endal ära proovida, et tõde teada saada. Leidsimegi enam-vähem kesklinnast ühe nn „teepoe”, mille akna peal suur reklaam tsepeliinihuvilisi sisse astuma ahvatles. Esimene müüjatüdruk kangestus väljamaa keelt kuuldes ning kihutas õue keeleoskajamat jäätisetüdrukut kutsuma. See osutus pädevaks ja võttis meie tellimuse (tee ja tsepeliinid). Põnevusega oodatud tsepeliinid osutusid millekski hiidpelmeeni taoliseks – paks jahutaignast (ok, hoolikamate internetiuuringute järel selgus, et tegu peaks olema kartulitaignaga) kookon ümber, lihatäidis sees ja maitsestuseks peal ports sibulaga praetud kõrneid ja koort. Ütleme nii, et päris minu lemmiktoit need just ilmselt ei saa olema, aga tuleb nentida, et tohutult toitvad olid nad küll – veel kolm tundi pärast seda tsepeliiniorgiat (portsjonisse kuulusid kaks tõsiselt prisket tsepeliini) oli mul ikka veel täiskõhutunne, kusjuures tegelikult mul jäi natuke teise tsepeliini kookonit järele ka – ei jaksanud kõike ära süüa. Lisaks veel tee, mida olin tellinud, kuna ikkagi ju „teepoes” olime. Minul oli ginkgo-tee, Jaagul ingveri ja muude vürtsikamate lisanditega. Esimene lonks maitses nagu suvaline taimetee – aga poole tassini jõudnult olin sellesse lausa armunud. Tsepeliine ma ehk edaspidi Leetu sattudes enam tellima ei hakka, aga teed võib seal teepoes küll juua, kui teehuviline ollakse. Väga maitsev oli.

Tsepeliini-teema ammendatud, liikusime edasi. Olime lossi juures infotahvlilt vaadanud, et kesklinnast veidi ülevalpool asuvad vaateplatvormi märgid.

Tundus hea mõte nendeni turnida ja linnast paar linnulennult-vaadet saada. Tee peal pildistasime seda-teist-ja-kolmandat, mis silma hakkas.

Huvitavat mosaiiki ühel kesklinna hoonel.

Skulptuure.

Jalakäijate tänavat.

Kaunase sünagoogi.

Kaunase Filharmooniat.

Loodetavate vaateplatvormideni viivaid treppe, väravast alustades ning trepitipuga lõpetades.

Kaunase kahjuks tuleb tõdeda, et kui vanalinna süda välja arvata, on tegu siiski üsna räämas ja graffitit täis linnaga. Enamus maju (ka vanalinnas) on siit-sealt pudenenud krohviga, räpasevõitu ja kohati lausa lagunenud.

Väga palju on ka täiesti tühje maju – küll nõukogudeaegseid kortermaju, mingeid kultuurikeskuse-laadseid tühjaks jäänud ja täis soditud telliskivimonstrumeid ning isegi näiteks üks betoonist hiigelehitis, millest vist kunagi mingi eriti pretensioonikas büroohoone või muud taolist pidi tulema, aga mis nüüd mahajäetuna ja tühjana-täissodituna jõeäärse magistraali serval seisab ning oma lõpetamata aknaaukudega teiselepoole jõge kerkivat kaubandus- või mingit muud taolist keskust jõllitab.

Natuke aitavad linna mainet ja üldmuljet siiski parandada rohkearvulised katedraali-mõõtu kirikud. Kõiki me pildistama ei hakanud (eks ole kirikuid enne ka juba nähtud), aga nägime ka kahte teiste hulgast huvitavamatena esiletõusvat eksemplari. Esimene oli väga vana ja väga lagunenud, kuid kunagi väga ilus olnud suur kirik kohe kindluse kõrval. Kirjade järgi Bernardiini munkade Püha Georgi kirik. Huvitavana hakkas selle puhul silma näiteks see, et tal puudus selgelt eristatav torn. Ja tundus, et seda polnud tal kunagi olnudki. Väliselt meenutas mõneti meie oma Toomemäe kirikut (kah gooti arhitektuuri näidis), väidetavalt ka vanused neil sarnased, kuigi Toomemäe kiriku ehitusega alustati varem - Georgi kiriku ehitamisaastateks annab vähemalt kirikust kaasa ostetud brošüür XV sajandi lõpp ja XVI sajandi algus. Aastasadade jooksul on kirik üle elanud rohkesti põlenguid, mõnel korral ka sedavõrd, et ainult neli paljast seina püsti jäid. Korduvast hävingust hoolimata on see siiski alati fööniksina tuhast tõusnud ning linnakodanike annetuste ja munkade endi töö abil ikka ja jälle üles ehitatud ning taaskaunistatud. Suurim viimatine häving sai hoonele osaks nõukogude ajal, mil sellest tehti langevarjude kuivatamise angaar ning medikamentide ladu. Endine ilu on suuresti kannatada saanud, kuid on näha, et seinad olid kunagi tihedalt kaetud puittahveldistele maalitud stseenide ning Bernardiini pühakute portreedega ning kaunistusi ja kivist ning puust nikerdusi jätkus ka sammastele ning lakkegi.

Kirik on tagastatud õigusjärgsetele omanikele, kes seal taas jumalateenistusi peavad - sellest annavad selget tunnistust ka värskelt üles seatud altar ning pingiread (muidugi ka infoleheke uksel, millel nii turistidele mõeldud külastusajad kui ka missade toimumisajad kirjas).

Altaritagusest on põrand üles võetud ning seeläbi paljastunud keerukas krüptide ja käikude labürint seal all.

Neitsi Maarjale ja neitsistsündimisele pühendatud altari jäänused. (Hetkel kahjuks vaid ühel jalal.)

Kirik väljastpoolt.

Käimas olid suurejoonelised restaureerimistööd, aga teha oli seal tohutult, nii et ega see paik vist niipeagi veel valmis saa. Kahjuks olid hetkel hoone laevõlvi servani ulatuvad kitsad kõrged katedraaliaknad poolenisti tellistega kinni müüritud. Kas siis kaitseks vandaalide vastu või mis iganes eesmärk sellel asjal ka olla võis, aga minu arvates rikkus see kõvasti hoone välimust. Pole ikka nagu päris see enam, kui aknaid ainult poolest saadik on. Ka brošüüri ühes peatükis nuriseti asjade sellise seisu üle ning see annab lootust, et ehk kunagi tulevikus seda olukorda ka paremuse poole jälle muudetakse.

Teine ilus kirik oli linna keskel. Suur, valge, Bütsantsi katedraalide stiilis ehitis (?) [vabandan, arhitektuuriterminite vallas olen äärmiselt võhiklik]. Marsruudi seisukohalt oli see küll viimane kirik, mida pildistasime, ülevalt vaateplatvormide juurest tagasi tulles. Aga ega see asjaolu tema väärtust vähenda. Lisaks tundub see olevat selline linna keskne kirik, et näiteks läbi kogu suure peatänava jooksva allee igast punktist avaneb sirge vaade otse selle hoone valgele majesteetlikkusele (vt eestpoolt jalakäijate tänava pilte). Koha peal olles me kiriku nime kuskilt ei leidnudki, internetiuuringutest selgus hiljem, et tegu oli Peaingel Miikaeli kirikuga - kunagine kindlusekirik ja õigeusu tarbeks ehitatud, nüüd siiski rooma-katoliku pühakojaks muudetud. (?)

Oleme mäe otsast kiriku juurde alla jõudnud.

Jalakäijate tänav Peaingel Miikaeli kiriku poolt vaadatuna.

Kirik ise.

Kohe kiriku kõrval oli mingi muuseum, mida esitles trepiastmetel poseeriv paljas poiss.

Teisal tegeles keegi levitatsiooniga.

Kiriku katakombides asub ka Kaunase Pimedate Muuseum (või siis põhimõtteliselt selline näituse moodi asi, mida ka pimedad nautida saavad - kompimise, kuulmise ja muude meelte kaudu). Seal käiks ka meeleldi kunagi ära.

Aga kirsiks koogi peal (nii-öelda) oli hoopiski üks uuema aja ehitis. Modernse kirikuarhitektuuri pärl Kaunase Ülestõusmise kirik. Imposantne välimus niikuinii, aga selle kiriku boonuseks oli ka pealöövi kohal asuv katuseterrass, millelt põnevil turistid (meie) ihaldatud linnulennult-linnavaate iga võimaliku nurga alt sajaprotsendiliselt kätte said. Tõsi, vaeste turistide värk, olin kaasavõetud leedu raha juba all-linnas enamuses ära kulutanud, seega liftipiletit me osta ei saanud ja pidime üles lihtsurelike kombel mööda treppi ronima. Jaak loendas ja sai 155 astet (?). Võttis muidugi ähkima jälle, aga vaade oli seda väärt.

Läheneme kirikule lootusrikkalt, sest see tundub olevat parim võimalikest vaateplatvormidest.

Vaateterrass on seal üleval.

Infotahvel.

Kirikus toimus parajasti laulatus - me lausa segama ei läinud, aga salakesi tegime ühe võtte ukse vahelt.

Peale väsitavat ronimist lõpuks ometi üleval.

Vaateid avanes ülalt igasuguseid, üks uhkem kui teine.

Väike kabel katuseterrassil, kus ka aeg-ajalt teenistusi ja tseremooniaid peetakse.

Põhitorn terrassilt vaadatuna (kusagil seal sees pidavat veel üks väike kabel olema).

Ka laulatus oli vahepeal lõpule jõudnud ning värske abielupaar ja külalised valgusid terrassile pildistama.

Meie läksime alla ja tegime mõned pildid nüüd tühjaks jäänud kiriku sisemuses.

Palvenurgake kuhu meiegi reisi edu tarbeks ja tänuks küünla panime.

Altar.

Pihikapikesed (neid oli seal palju).

Ja viimane pilk hoonele, juba lahkumas ja mäest laskumas olles.

Eespool paistab Peaingel Miikaeli kirik, meie järgmine sihtkoht.

Tagasi tulles eksisime natuke ära ja tegime suure ringi jõeäärt mööda. (Selle käigus nägime ka seda jõge jõllitavat tondilossi, mille pilt eespool on. Lisaks ka hiiglaslikku Akropolise keskust, kus ForumCinemas kino ning igasuguseid kauplusi ja muud taolisele kohale iseloomulikku - näiteks megasuur parkimismaja, mille alt läbi kõndisime.)

Lisaks vanaaegsele on Kaunases siin-seal ka huvitavaid uue aja arhitektuuri näiteid - see hoone oli vist mingi elektri-alajaam.

Jalad olid päris ümmargused all, kui lõpuks oma auto juurde tagasi jõudsime ja õnnelikult istmetele potsatada võisime. Auto oli terve päeva mingi nn „turuhoone” juures seisnud, mille küljes olevatest kõlaritest valjusti kohalikku muusikat lasti. Oleks auto inimene, kujutan ette, et tal võinuks sellest tundide kaupa kestnud sundkontserdist küll tõsine tülgastus peal olla. Viimase vaatena Kaunasest jäädvustasime ühe rebasekostüümis maskoti, kes meie nina ees kõnniteel edasi-tagasi sammus ja mingeid flaiereid jagas.

Kaunase-tuur tehtud, võtsime suuna Marijampolele ja Poolale. Eesmärgiks Augustowi lähedal mõne järve ääres endale ööbimispaik leida. Kaunas oli mind igatahes nii ära väsitanud, et magasin autos natuke. Kui ärkasin, oligi Poola piir vaid mõne kilomeetri kaugusel. Ületasime piiri (jubedamast jube auguorgia Poola poolel), läbisime Suwalki ja saabusimegi õnnelikult Augustowisse. Ööbimispaiga leidmine ei osutunud siiski ülearu lihtsaks. Sõitsimegi esialgu üsna pikalt Bialystoki poole välja, lootuses, et mõni teeots ehk järvede poole juhatab – aga ei näinud esimesel pilgul midagi asjalikku. Lõpuks otsustasime, et Bialystokki nüüd ka päris sõitma ei hakka ja et pigem siis läheme veidi läbi Augustowi tagasi, seal enne näitas üks silt Necko kämpingut. Pöörasimegi tagasi. Teel kiikasime veel ühte ööbimist lubavasse kohta sisse, aga see ei äratanud erilist usaldust ega tundunud hubane, niisiis jätkasime sõitu. Ja siis meil vedas. Umbes poolel teel tagasi märkas Jaak tee ääres plakatit telgi pildiga, mis lisaks veel kalastamist ja paadisõitu lubas. (Jezioro Sajno) Mõtlesime, et seda võiks katsetada. Paigani viis kitsas ja käänuline tee läbi põldude ja metsa. Lõppeks selgus, et tegemist on mingi sellise RMK puhkekoha laadse telkimisplatsiga. Aga imekenas kohas järve kaldal.

Kohe alustuseks tervitas meid luigepere, kes aga mingitest turistidest ülemäära vaimustunud polnud, ning kaldal askeldavaid inimesi sisistades ja tiibu kehitades minema üritasid peletada - inimesed siiski jäid endale kindlaks ja luiged kobisid selleks ajaks minema kui me telgi ükskord üles olime saanud.

Seda teed mööda me saabusime.

Vaated järvele.

Mingit koha peal viibivat maksukogujat polnud, aga puu küljes oli silt, et kui otsustate seal peatuda, siis helistage sellel-ja-sellel numbril ja siis me tuleme ja võtame teie raha ära. See helistamine oleks ilmselt katsumuseks kujunenud (vaevalt nad seal teises otsas erilised polüglotid oleksid olnud), aga peale meie oli sama järve ääres veel üks Poola abielupaar oma matkaauto ja kolme väikese lapsega. Nemad, nagu hiljem selgus, olid sealkandis juba vanad olijad, siseturistid, Sileesia piirkonnast pärit, ning selle järve ääres juba kümnendat aastat suvitamas. Väga tore perekond, mees arvutiinsener ja naine raamatupidaja, kuid hetkel lastega kodune. Oskasid keeli ja puha, kutsusid meidki oma lõkke äärde õhtul ja pakkusid lonksu õlutki. Istusimegi kõik koos ümber lõkke kuni väljas juba päris pimedaks läks ja tähed välja tulid, ning arutasime Eesti ja Poola ning isiklikke asju ja viskasime natuke nalja.

Nemad ühtlasi toimetasid siis ka selle helistamise asja ära.
Umbes kella 11 paiku otsustasime, et ei saa lõkkeomanike külalislahkust ka liialt kurjasti kasutada, tassisime oma toolid omaenese telgi juurde tagasi, toppisime autosse ning pugesime ise telgis teki alla. Teine reisipäev oligi edukalt üle elatud.

Suvereis 2011 - 1. päev (Sigulda ja Turaida)

2011-08-01T23:04:00.011+03:00

Ettevalmistused
Polnud eriti põhjalikud. Kavandasin ViaMicheliniga marsruudi, printisin selle välja ning ühtlasi salvestasin teelõikude kaupa kaardi arvutisse (piltidena, et oleks võimalik ka internetitus olukorras teekonna edenemisel detailsemalt pilku peal hoida). Lugesin Trip.ee –st planeeritavat teekonda puudutavaid vestlusi ning koostasin neist copy-paste meetodil arvutisse kokkuvõtte. Siiski tagantjärele tundub, et oleks võinud veelgi detailsemalt uurimistööd teha mõne teekonnapunkti osas. Samas, ega planeerimise staadiumis ju veel eriti täpselt ei teadnudki, mida tingimata näha tahame. Plaan oli minna läbi Läti, Leedu ja Poola, lõppsihiks Slovakkia (kusagile Popradi ümbrusse) – et mägesid näha.

Ostsime telgi ja matkatoolid, magamiskotid, täispuhutavad madratsid, priimuse, priimusepoti ning veel üht-teist tarvilikuna tunduvat (nagu taskunoa, sääsetõrje küünlaid, kauemsäilivat toidukraami jmt).

Lubasin ka emale, et püüan võimalusel meie reisi ka blogis kajastada – ja siin ma nüüd olengi.

1. päev (28. juuli ) - ühtlasi ka minu sünnipäev
Olime planeerinud stardi küll veidi varasemaks, aga muidugi ei taha varased stardid meil eriti hästi õnnestuda – ja seegi kord polnud erand. Kogu kraam + meie ise saime autosse veidi peale 8-t (tagantjärele kahjuks enam päris täpselt ei mäleta). Teekonna esimene etapp viis Põlva taha, kuhu jätsime Kätlini. Tanel jäi meist koju magama. Jaagu õed võtsid lahkesti enda peale nende valvamise vaeva. Seega saime meie, lapsevanemad, reisi ajaks lapsevabaks. Algne plaan oli küll kaasa võtta kaks pubekat, aga kuna üks ei saanud tulla, siis tundus, et ehk on teiselgi üksinda liiga igav seal tagaistmel sõita (ta kinnitas ägedalt, et ilmselt sureb sellesse). Ja kahekesi korraga meie suurt ja väikest nii pikale reisile kaasa vedada tundus liig mis liig – juba Ida-Virumaa tripil oli neil omavahel kogu aeg üks jagelemine ning mina eesistmel sain ilmselt päris mitu halli karva alatasa ahastavalt: „Lõpetage ÄRA!” röögatades. Lisaboonusena oli sel moel ka kassidele hooldaja olemas. Vana must on viimasel ajal miskipärast väga territoriaalseks läinud – näiteks tungis susistades, hambaid laksutades ja käppadega vehkides mu õele kallale, kui too meil külas käis. Ei julgegi teda nüüd kellegi muu kui omade hoolde jätta sedasi. Ta ju arvab, et on valvekass ning peab igasugused kahtlased külalised korterist minema peletama. (Triibuline argpüks see-eest kas passib külaliste tulles diivani all või karjub ahastades elutoa ukse ees appi, et tal hirmuäratavate võõraste eest põgeneda võimaldataks.)

Põlvas pakkus Jaagu sealne õde meile lahkesti kohvi, mis tõesti väga õigel hetkel tuli, sest kuigi olime enne starti tassikese joonud, tundsime endid pärast pool ööd kestnud pakitavate asjade nimekirja koostamist ning sellele järgnenud pakkimist üsna unistena ikka veel.

Laps maha laaditud ning sõnad peale loetud algaski sõidu reisilikum osa. Põlvast võtsime suuna Võru peale. Ei midagi eriti ekstreemset sellel etapil – kui ehk mitte arvestada, et muude levide lõppedes kuulasime kohalikku Raadio Martat. Võrus tankisime paagi täis ja ostsime veel viimast pudi-padi (nõudepesuvahendit ja käsna näiteks). Edasi juba „välismaale” – Läti piiri suunas. Võrumaa on ikka üks mägine maa – esimese kõrvad-lukus elamuse saime juba seal ühe künka peal kätte.

Läti teed on jubedad. Eriti selles piirkonnas kust meie sinna riiki sisenesime (Pihkva-Riia trass). Sügavad, väga järsu servaga roopad. Eesti teedest erinevalt (ju meil ehk lihtsalt pole selliseid suuri trasse) suundus see tee enamjaolt lõputuna tunduva lausa joonlaualikult sirge lindina läbi metsa või muidu maastiku, vahel küll üle küngaste üles-alla lainetades, aga harva sellise sinka-vonkana paremale või vasakule keerutades, millega me kodus näiteks Tallinn-Tartu maanteel harjunud oleme.

Siguldas tegime esimese sightseeing-peatuse (vaatamisväärsustega tutvumise – lahtitõlgitult). Lapsepõlvest mäletan suurt triibulist jalutuskeppi kodus – Made in Sigulda – ja äärmiselt elutruult painduvat puust madu-ussi ema pool Altsil. Ähmaselt mäletaks nagu ka seal kunagi koos ema ja kasuisaga käinud olemist, aga päris kindel ma selles pole – mingid ähmased mälupildid suure võsaäärse platsi peal müüdavatest Sigulda suveniiridest, köisraudtee jaamast ning üle jõeoru lähenevast köisraudtee vagunist nagu oleks .... Samas võis see muidugi ka mingi klassiekskursioon kunagi olnud olla – no ei ühenda päris kindlalt kuhugile poole. Jaak mäletab suurt hulka Sigulda suveniire (mitut sorti kepikesi) oma ja lapsepõlvetuttavate kodudes. Kas ta ise ka seal käinud on, seda ei mäleta, arvab aga, et võib-olla klassiekskursiooniga kunagi isegi ehk on.

Igatahes pärast mõningast ekslemist jõudsime edukalt Sigulda keskväljakule, kus ka infotahvlid linnakese ja lähiümbruse vaatamisväärsustega üleval olid. Kuna meil olemas olevale kaardile mingeid vaatamisväärsusi märgitud polnud, tegime sellest keskväljaku linnakaardist foto ning otsustasime, et vähemalt köisraudteega tahaks küll sõita. Ja Turaida kindlust ka külastada. Koopaid lubas ka, aga kuna parajasti vihma tibutas, siis jäi koobaste otsimine esialgu küsimärgi alla, kuna tundus, et väga märjaks saada ka ei tahaks.

Tegelikkus muidugi kujunes planeeritust veidi teistsuguseks. Esiteks jäi vihm varsti järele ja päike tuli välja. Teiseks ei leidnud me esimese hooga köisraudtee jaama üles ning sõitsime sellest mööda otse Turaidasse välja (nägime vaid, kuidas vagun meil pea kohalt üle liikus).

Siguldast Turaidasse läbi jõeoru alguses alla ja pärast üles looklev tee oli küll niisamagi väga silmailu pakkuv, eriti vihmajärgses päikesepaistes rohetavana.

Turaidas parkimine osutus pikemas perspektiivis valeks otsuseks, sest makstud 1 lati eest saime ainult turistinänni lette vaatamas käia – muidugi oleks võinud ka sinna muuseumi-alale minna (isegi tavalisest poole odavama piletiga pakuti), aga just sel päeval oli kindluse suur torn remonditöödeks suletud ja kuna minu arvates pole Turaida külastamine ilma suures tornis käimata ikka päris see, siis otsustasime selle asja seekord vahele jätta. Võib-olla tagasiteel katsetame uuesti – eks näis. Igatahes ostsin endalegi ühe pisikese 30-santiimise jalutuskepikese (no kuidas siis muidu). Piidlesin ka neid painduvaid usse Tanelile mõeldes – aga ei suutnud otsustada – värv jättis natuke elutruudusest soovida. Võib-olla tagasiteel siiski ostaks ühe?

Igatahes sõitsime köisraudteed otsima. Aga ei viitsinud korralikult kaarti vaadata ning ehku peale suvalisse parklasse keerates sattusime hoopis Gutmani koopa juurde jalutamise raja parklasse. Kuna ka selles parklas andsime 1 lati ära, siis otsustasime, et vaprad rännusellid nagu me oleme – läheme köisraudtee jaama jalgsi. Kaardi järgi ei paistnudki see ju nii ülesaamatus kauguses olevat. Tagantjärele mõeldes oli see ilmselt veidi ettevaatamatu otsus, aga samas – kui me poleks sinna kõndima hakanud, oleksime ilmselt vähemalt kahest väga muljetavaldavast vaatamisväärsusest lihtsalt tuimalt ja täielikus teadmatuses mööda sõitnud.

Igatahes sammusime me, hakkamist täis, parkimisplatsilt mööda köisraudtee jaama poole suunduvat matkarada maantee alt läbi ning rohelisse loodusse. Kõigepealt tervitas meid ilus paviljon kõrge künkakülje all.

Selle juurest ümber nurga keerates aga, oh seda üllatust, maailmatuma uhke Gutmani koobas. Oleksin ma kodus paremat ettevalmistustööd teinud, oleksin ehk seda sealt oodata osanud – aga mine tea, praegune üllatusmoment kaalus ehk eelplaneeritud sinnasattumise isegi üles. Igatahes väga visuaalselt vaimustav paik.

Tuiasime seal natuke ringi, tegime pilte, uurisime seinakirjutisi – ja jätkasime teed köisraudtee meiepoolsema jaama suunas. Järgmisena jäi teele Maza koobas – aga Gutmani koopaga võrreldes polnud see muidugi enam eriti muljetavaldav.

Küll aga avaldas muljet järgmine asi mille me leidsime. Serpentiintee mäest üles köisraudtee jaama ja Krimulda lossi varemete (?) juurde. Vot see oli alles tee! Huvitav, aga raske läbida – vähemalt minu jaoks küll oli. Võttis ikka täiesti võhmale, higi tilkus nina otsast ning viimasel keerul ma igatahes ähkisin-puhkisin juba täiesti häbenematult. Aga jäin endaga siiski rahule ka, sest lõõtsutasin mis ma lõõtsutasin, aga üles ma jõudsin.

Üleval ootasime natuke aega vaguni saabumist ning avastasime, et olemasolevast läti rahast (no miskipärast ma marsruuti planeerides ei taibanud eriti muud peale Turaida pileti ja paari ampsu söögi rahavahetusel arvesse võtta) jätkub parasjagu niipalju, et mõlemad saavad ühe korra üle jõe sõita, aga tagasisõiduks jätkub raha ainult ühele ja seega see üks peab pärast tagasi sõitmist auto juurde tagasi matkama ning teisele poole jäänud reisikaaslase Siguldast peale korjama. Kuna minul oli Serpentiinist veel omajagu võhm väljas, siis sai otsustatud, et tagasi läheb Jaak ja mina vaatlen seni Siguldat kuni tema autol järel käib. Mõeldud-tehtud.

Viimase järelejäänud lati kulutasime tagasisõitu oodates (trossil lasti vahepeal pisut puhata) pudeli joogivee ostmiseks.

Jaak teele saadetud, kõndisin mina linna suunas. Tee peal pildistasin Jalutuskeppide Parki ning Sigulda luteri kirikut.

Auto jõudis kohale just õigel hetkel, sest hakkas jälle sadama.
Jätkasime teekonda Riia suunal. Sadas päris korralikult ning suur osa teest oli remondis – see tähendas läbi kahtlaste mudamülgaste (ülesvõetud teeosad) sõitmist. Elamus ei jätnud Läti teedest just eriti head muljet, aga loodetavasti on selle töö tulemus seal lõppeks viisakad sõidetavad teed. Ulatuslik teeremont käis ka ümber veehoidla otsa kulgeval teelõigul. Visalt ladistav vihm muutis olukorra veel eriti porirohkeks.

Sadu jätkus ka teisel pool Leedu piiri. Vahepeal lakkas, mis võimaldas meil ühe põllu ääres kergelt keha kinnitada (kuum pakisupp ja võileivad värske kurgi ning Näpsi lihapallidega), aga niipea kui viimane võileivasuutäis neelatud, sadu jätkus ja mida õhtu poole, seda tugevamalt. Jõudsime otsusele, et telkima sel öösel ei hakka (ei tundunud just hea mõte juba esimesel ööl telk märjaks teha) ning otsime mingi motelli moodi asja pigem. Algses plaanis oli öö Panevežise lähedal veeta, aga sinna jõudes oli juba üpris hämar, ühtegi head kohta sõidu pealt silma ei hakanud ja nii me siis Panevežisest peatumata mööda sõitsimegi – ikka Kaunase poole, sest see pidi olema meie reisi teise päeva põhiatraktsiooniks.

Kui juba hakkas tunduma, et vist on meile määratud see esimene öö üleüldse autos magada, leidsime suht-koht kogemata siiski ühe motellikese tee äärest (teispool Kėdainiaid). Toa eest küsiti 25 euri. Valvurit küll polnud parasjagu näha (ehkki telekas mängis, nii et kusagil ta ilmselt ikkagi ringi tuias), kuid akna peal sildil oli telefoninumber ja me (või õigupoolest ma) siis helistasimegi. Alguses võttis vastu üks väga umbleedukeelne meesterahvas, aga tal õnneks oli ka venekeelne naine käepärast ja sellega saime kaubad kokku. Kell oli umbes 11 õhtul. Toake polnud muidugi viietärni hotell, isegi kolme tärni oma mitte, aga mis motellist ikka tahta – oli vähemalt kuiv, küllaltki puhas (kuigi hädapäraselt kasutuskõlblikuks putitatud nõukaaegne puhkeasutus hõiskas igast nurgast vastu), sai korralikku dušši võtta ning telekaski oli olemas (ehkki laus-leedukeelne). Mis sa hing veel tahad. Esimene päev oligi edukalt üle ja läbi elatud.

Kaks tunne-oma-kodumaad päeva

2011-07-31T23:35:00.007+03:00

1. päev (25. juuli)
Esmaspäeva hommikut alustasin autokest remonti viies. Genekaga oli mingi probleem. (Hiljem selgus, et pingejagaja oli läbi – mida iganes see siis ka ei tähendaks.) Mulle omaselt suutsin muidugi isegi selle pisikese asjaga parajasse segadusse sattuda. Nimelt ei leidnud ma esimese hooga CarSmarti esindust Tartus üles. Ilmselt vaatasin selle sildist mööda sõites valele poole. Igatahes kui olin juba liigagi palju mööda ettenähtud tänavat sõitnud ja mingit CarSmarti kusagilt ikka veel ei paistnud, pidasin ühe töökoja ees kinni ja küsisin sealsetelt meestelt, kas neil on mingit aimu kus see asutus siis paikneda võiks. Nemad ka ei teadnud, aga majanumbri järgi pakkusid et üks teatud värviliste majakeste kompleks mu tuldud teel ilmselt. Nojah, selle juhatuse järgi leidsin vajaliku maja üles küll, aga, ise loll – mehed olid öelnud, et vast kuskil seal hoovi peal siis on – sõitsin hoovi. Seal muidugi mulle vajaliku firma silti ei paistnud. Jätsin siis auto lihtsalt ühe kontori ette ja marssisin ümber nurga, ise Jaagu numbrit valides, et las pärib firmast järele KUS NAD OMETIGI ON!? Ja niipea kui ümber nurga pöörasin.... otse CarSmarti peaukse ees seisingi. Huhh!

Auto viimaks üle antud, kõndisin kesklinna poole. Karlova on minu jaoks selline südamelähedane kant – ikkagi seal koolis käinud, nii et oli päris põnev näha, mis vanadest tuttavatest poodidest ja muidu paikadest saanud või alles jäänud.
Näiteks endisest „Linda” poest (oli vist kunagi sellise nimega?) on nüüd igavesti modernne Hariduse Tugiteenuste Keskus saanud.
Mõned pisipoekesed (Siilu, Kuu, Saekoja) on samaks jäänud, kunagine restoranimaja (ja selle juurde kuulunud pood) aga katkine ja maha jäetud. Tähe ja Eha nurgal asunud pisipoeke, mis mitu korda sisu vahetanud, oli endiselt pisipoeke, aga selle kõrval (veidi edasi) lubas silt Anna Edasi kohvikut. Kuidas sinna täpselt oleks pääsenud, ma nii varasel tunnil (kella 10 paiku) teada ei saanud, aga reklaam oli huvitav. Ei tea, kas kohvik ka. Võib-olla tasuks vaadata kunagi.

Karlova tundub olevat graffitipealinn. Iga nurga peale on kellelgi midagi kirjutada või sodida olnud. Kusjuures kohe näha, et tegemist ülikoolilinna osaga – leidus tsitaate Alliksaarelt ja muidu süvamõttelisi arutlusi. (Sekka muidugi niisama amatööride sodipodi ka.)

Katsetasin Taskus endise Rehepapi söögikoha välja vahetanud Ränduri pubiga. Ma nüüd ei mäleta, kas selle nimetuses tegelikult ka pubi sees oli, aga interjöör oli igatahes väga pubilikuks muudetud. (Endise futuristliku miljööga võrreldes, mis minu meelest üsna huvitav oli, aga mu teismelise poja meelest mõrvapaika meenutas.) Igatahes praegune söögi-joogikoht on minu meelest hetkel täitsa soliidne – vähemalt kuniks ära vajuda pole jõudnud. Tellisin omleti ja see kõlbas süüa küll. Kõige rohkem meeldisid mulle toonitud klaasid, vaade ja külm jook.

Kuna auto asjus ikka veel helistatud poldud, jalutasin mööda jõeäärt Raekoja platsi poole. See jõeäärne kõnnitee on Tartus mu lemmikrada. Laternate küljes rippuvad lopsakad amplid muudavad vaate võluvalt vanalinnalikuks. Üldse on viimastel aastatel Tartus jälle rohkem ja lopsakamalt lilli kasutama hakatud ja see on hea – kasvõi Helsinki on ju selles mõttes positiivseks näiteks kui palju annab linnale ilu juurde lillede kasutamine.

Raekoja platsil koristati Hansapäevade jäänuseid. Autoparandusest helistati ja öeldi, et auto on kättesaamisvalmis. Tegin Werneris latte (mulle meeldib Werneris nende kooke vaatamas käia – magus pole eriti minu ala, aga need koogid neil seal on alati niiiiiiiiiii ilusad) ja hakkasin tagasi kõndima. (Taksot ei võtnud – esiteks oli rahast kahju ja teiseks peab ju kuidagi need soovitavaks peetud 10 000 päevast sammu ju mõnelgi päeval kuidagi täis saama ka – ja mulle meeldib kõndida tegelikult, kui vaid kingad ei hõõru. ... Seekord nad siiski lõpuks natuke hõõrusid.)

Kolmveerandi tee peal helistas mees ja ütles, et tema on nüüd kodus ja lõpuks ometi puhkusel. (Seda õnne oleme juba kuu aega kannatamatult oodanud.) Tema mustlashingega naine muidugi otsustas kohe, et just nüüd ja praegu on parim aeg suvereisiga pihta hakata. Laadisimegi kõikvõimalikku nodi auto täis ja läksime Peipsi äärde telkimist harjutama. Harjutama selles mõttes, et ehkki oleme oma uut telki korra niisama kuiva trenni mõttes kokku pannud, ei ole me temas reaalselt veel ööbinud – ja arukas oleks ju see ära proovida, enne kui kuskile kaugemale reisimiseks läheb.

Kell oli muidugi pisut palju juba ja kuna Tartus tegime veel pitsapeatuse ka (meie lemmik – Pappa Pizza), siis Mustveesse jõudes oli kell juba 10 ringis. Järvel oli tugev laine, aga kuna vesi oli mõnusalt soe, ei saanud seda ometigi raisku lasta. Mina käisin ujumas ära. Täiendasime kohalikus Konsumis natuke varusid ja läksime ööbimispaika otsima. Peipsi ääres olid (vähemalt sel hetkel) põhiliseks äriplaaniks suitsukala ja söögikohad. Kinnisvara pakuti ka.

Ööd olime Kauksi telkimiskülas. Huvitav koht – telkimisekohti oli reas ikka täiesti piisavalt, et ühe korraliku ridaküla mõõtu välja anda. Lõkke tegemiseks peaks vist endal puud ikka kaasas olema, mina vähemalt ei näinud, et neid seal kusagil pakutud oleks – aga noh, tegelikult jõudsime kohale juba nii hilja ka, et telgipüstitamine käis suht käsikaudu (note to self: taskulamp pikemale retkele kindlasti kaasa). Algus oli paljutõotav – kenasti rahulik ja vaikne paik – aga siis tuli meie kõrvale üks lõbus ja väheke (või siis mitte nii väga väheke) vindine gümnaasiumilõpetajate seltskond ja jätkasid rõõmsasti oma pidu lobisedes ja lauldes, mistõttu meie viieaastane kuidagi magama ei jäänud (ja noh, endal oli see ka pisut raskendatud). Note to self: eraldatumas kohas on kahtlemata parem telkida.

2. päev (26. juuli)
Millalgi vaibusid ka rõõmsad noored unele ning Kätlingi lõpetas vähkremise. Üheksa paiku tervitasid meid kena hommikune päike ja piletiraha koguv „pargivaht” - 3.20 auto eest.
Telk kokku, hambad pesta, Peipsisse ujuma. Kahjuks oli vesi tihedalt täis mingeid pisikesi rohelisi kollase servaga vetikatäppe. Vesi „õitses”. Jaak oli kusagilt kuulnud või lugenud, et Kauksi rannast olla sinivetikaid leitud, niisiis me tundsime natuke kõhedust ja paranoiat selle vetikapudi keskel ja lõppeks väga palju seal ei sulistanud igaks juhuks (ja ega need vetikad ronisid ka trikoosse ja trussikutesse nii et kõik vahed ja õmblused olid neid puha täis). Aga rand iseenesest oli mõnus ja kui vetikapudi polnuks, oleksime seal ehk ka kauem aega veetnud, ujunud ja päikest võtnud.

Edasi Iisakusse. Seal käisime poes (Kätlinile aluspesu ja mulle kirsse ostmas). [Kui nüüd Iisaku ja Kohtla-Järve vahel tee äärde kirsiallee kasvab, siis olen mina sellele aluse pannud.] Ühtlasi käisime Iisakus söömas ja ma kohe pean reklaamima seda pagaripoe söögikohta, kus me käisime. VÄGA head värsked toidud VÄGA väikese raha eest. Teeb mitmekordselt silmad ette nii mõnelegi suuremalinna söögikohale. Kiitused kokale. Iisakusse sattudes meie pere kohe kindlasti läheb sinna tagasi kui vähegi võimalik.

Järgmisena oli sõiduplaanis Kohtla-Nõmme ja kaevandusmuuseum. Mina ise küll olin seal eelmisel suvel koos majanaabrist sõbranna ja Kätliniga käinud, Jaak ja Tanel aga ei olnud. Ja kuna Kätlin eelmisel korral neid mürisevaid masinaid kartis, siis seekord jäin mina temaga üles ootama kuniks meesisikud maa all ekskursioonil ära käisid. Kuulasime-vaatasime ukse taga automaadist video pealt selgitusi ja Kätlin mängis Kaevur Matiga (üks selline interaktiivne mäng sealsamas automaadis). Kui ekskursandid tagasi jõudsid, siis igatahes näod olid rahulolevad ja ütlesid, et neile oli meeldinud. Eriti rongisõit olevat väga äge olnud. (Nojah, see meeldis aasta tagasi mullegi kangesti.)

Kolasime veel natuke territooriumil, vaatasime isekallutajat, buldooserit, sorteerimisjaama ja Esku koppa.

Siis aga juhtus Kätlinil väike „äpardus” ning selle likvideerimiseks marssisime kohaliku ujumistiigi kaldale. Ilmselt peame Kätlinile ja saatusele tänulikud olema sellise asjade käigu eest, sest algses plaanis meil ujumist ei olnud, aga sellest ilma jäämine oleks tagantjärele mõeldes ilmselt suur kaotus olnud. Väga mõnus puhas vesi ja hea ujumiskoht. Ainus nuhtlus oli suur hulk näljaseid ja tüütuid parme.

Igatahes väga mõnus ujumine oli sel kuumal päeval ja kõik ülejäänud pereliikmed peale Taneli võtsid asjast viimast. Kätlin ujub rõngaga juba päris pikalt, hästi ja mõnuga – pladistas ja vonkles seal nagu noor hüljes. Ilma rõngata siiski veel mitte.

Järgmine teekonnapunkt oli minu igasuvine lemmik – Kiviõli tuhamäed. Suvest oleks kohe nagu midagi puudu, kui mõnel aastal neid vaatama ei jõua. Mulle ikka meeldivad suured asjad. Ühe suure mäe küljele olid sel aastal mingid sika-saka teed igatahes rajatud ja kopad ning veoautod hoolega lammutasid seal kallal. Mida täpselt nad seal tegid, ma ei tea, aga huvitav oli vaadata igatahes.

Järgmine peatus Rakvere. Tahtsin Jaagule ja Tanelile ka seda Turuplatzi kohvikut tutvustada. (Jällegi eelmise suve retke käigus külastatud koht.) Sellel on huvitav interjöör (minu arvates vähemalt), aga kõrged hinnad, ning toit jäi ka lõppeks kvaliteedilt Iisaku kohvipoe omale alla. Võib muidugi olla, et meile lihtsalt ei sattunud kõige esinduslikumad portsjonid, aga noh, nii oli. Jaak väitis kõrvallauas istuvat Hirvo Surva. Mina teda näo järgi ei tea, aga istus seal jah üks intelligentse-elegantse moega härrasmees, nina arvutis.

Rakveres saime esimese maigu ka selle päeva suurest äikesetormist.

Kui ära hakkasime sõitma, oli auto nina vastas tänaval juba näha osakest sellest ujulast mida hiljem ka telekast näitas – autod kõhuni vees sumpamas. Meiegi saime koduteel veel mitu head sahmakat vihma kaela ja mitmesugust välku näha. Aga kui rohked teetööd (eriti Väike-Maarja kandis) välja arvata, siis midagi liiga ekstreemset ka polnud.

Kodus tormas Tanel kohe ummisjalu arvutisse Travianis tema äraolekul tekkida võinud potentsiaalseid kahjusid üle vaatama.

Suvi võib alata

2011-06-22T13:27:00.005+03:00

Täna lõuna paiku kirjutasin allkirja ka oma viimase suvetöölise "lahkumislehele". Nüüd saan ehk minagi natuke puhkusele mõtlema hakata.

Anatoomilis-spetsiifilised unenäod jätkuvad - täna öösel nägin unes, et mu mustal kassil tulid küljest ära üks käpp ja pool saba. Sõitsingi siis mööda Eestimaad ringi, käpatu ja poolesabaline kass kastiga kaasas, üritades temaga arstile jõuda. (Aga seiklusi oli tee peal palju, muuhulgas ka kassipoolsed põgenemiskatsed. :))

Edit @ 20.43: Saabusime just äsja Tartust, kus ostsime telgi, 2 matkatooli, 2 magamiskotti ja täispuhutava madratsi minule, hellikule, kes kõva kondist maad magamiseks kehvaks põlgas eelmise suve katsetuse järel. Ühtlasi leidsime ka Võidupüha paraadi peaproovi - täiesti juhuslikult. Päris huvitav oli. Muude hulgas märkasin ka kunagist kursuseõde Tuulikest. Marssis seal naistesalga esirinnas ja hõikas samme lugeda (ning ajas korra ise sellesama sammu sassi ka :P). Nägi teine väga hea välja oma uhke punase juuksepahmakaga. Nagu polekski seda suurt hulka aastaid vahel olnud. (Mina muidugi enam eriti äratuntav välja ei näe ilmselt.)

Mees muidugi, vana vene sõjaväe suurtükiväelane, noris vaeseid nekruteid seal, et mis, kivisid ei loobita, jalg tuleb ikka kivist üle tõsta (kui mõni seal jalgu lohistades kruusa laiali pritsis).

Pedagoogi unenägu

2011-06-19T10:40:00.004+03:00

Nägin unes, et olin aga jälle koolis ja jandasin oma suvetöölistega. Neid oli üpris mitu korraga kohal ja üks poiss (kes polnud üldse minu õpilanegi tegelikult, kui nüüd järele mõelda) muudkui segas tegevust kogu aeg ega kuulanud sõna. Seega otsustasin ma ta õppealajuhataja juurde viia, et too talle natuke sõnu peale loeks. Kuna aga õpilase sinna transportimine kuidagi väsitavaks kujunes (sest koolimaja oli remondis ja seal oli hiiglama palju treppe - mõned terved, mõned lagunenud - ning ohtrasti ümbersuunamisi), võtsin ma ühel hetkel tal pea otsast ning jätkasin teed ainult seda kandes. Ma tõesti ei tea, mida õppealajuhataja oleks öelnud, kui ma oleksin tema ukse taha ilmunud, kaasas õpilase pea. Igatahes ei leidnud ma teda (õppealajuhatajat) üles ning läksin õue tagasi, see õnnetu pea ikka ühes. Seal selgus mulle murettekitav tõsiasi, et tegelikult ma ei oska seda pead enam tagasi külge panna (lisaks ei mäletanud ma ka, kuhu keha jätnud olin). Niisiis lõppes asi sellega, et saatsin ülejäänud õpilased koju ning otsustasin ise magama minna, sest järgmisel päeval pidi kõik jälle otsast peale hakkama ning seesama õpilane täiesti küljes oleva peaga taas kohale ilmuma.

Lasteaia-dedovštšina

2011-06-18T18:15:00.003+03:00

"Onju, Emme, nüüd ma olen viieaastane ja nüüd ma võin Jakobiga vaielda! Viieaastased võivad omavahel vaielda!"

"Aha. Ja mida nelja-aastased teevad?"

"Nelja-aastased viieaastastega vaielda ei või!"

Bizi Bii

2011-06-14T18:54:00.014+03:00

Pühapäeval tähistasime Pühajärve ääres Pliksi sünnipäeva. Meil igati vedas, sest muidu kuumal päeval saime kenasti lauakese kohe ranna ja mänguplatsi kõrvale - oli varjuline, mittepalav ning kõik vajalikud mugavused käe-jala juures. Einetasime, lapsed kiikusid ja ronisid, vahepeal käisid vees ning lõpuks ka selle suure palliga, kuhu sisse minnakse, vee peal veerlemas. (Tüdrukud kahekesi kaks korda ja Tanel üksi ühe korra.) Kuna meil kohvi kaasas polnud, siis pärast koogi manustamist käisime kohvil Tornikohvikus (turnisime kõige tipumale terrassile - meeletu ronimine, aga vaade järvele oli samas tõesti kena).

Kingituseks sai neiu Soome vanaemalt Charmy Kitty t-särgi, emmelt-issilt ämblikmehe (väikese), tädi Mallelt ja Mikult puldiauto, tädi Saimalt ja tema perelt tomatitaime suures potis, lisaks veel kõigilt asjaosalistelt raha jalgrattaostu fondi (suurim panustus Papsilt - s.t. vanaisalt). Jalgratta raha on nüüd koos ka ja sõiduvahendit välja valima läheme jaanipäeva paiku - enne mul tõesti jaksu ei ole selle asjaga tegeleda kõige muu kõrvalt. Suvetöölistega on omajagu rabelemist ja kurjustamist ka olnud (kahjuks enamusega - sest noh, mõistuse pingutamine tundub olevat väga ebapopulaarne nii kooliajal kui ka täiendava õppetöö raames), aga praeguse seisuga tahaks loota, et käesoleva nädala lõpuks saavad enamus oma planeeritud teemad läbitud piisavalt rahuldaval (üks neiu lausa heal) tasemel lõpuks ometi. Üks persoon on väheke küsimärgi all, aga see ei olnud ka mingi eriline ootamatus, et temaga tantsu tuleb - samas sel nädalal on ta siiski meeldivalt üllatanud piisavat koostöövalmidust ilmutades - muidu ikka turtsus ja tuhises mul seal.

Kitul oli esmaspäeval deit loomakliiniku arstidega - tehti korda tema hambad, mis mulle juba tükimat aega muret olid valmistanud (tulemus: üks hammas tõmmati välja, hambakivi eemaldati ning igemepõletiku vastu sai süsti ja neljapäevast alates pean veel kaks korda päevas põletiku vastu tabletti talle andma), samuti sai kokku lepitud, et kui ta neil juba nagunii narkoosi all seal on, et teeme siis selle steriliseerimise ka ära. Nüüd ta siis kakerdabki ringi, "trikoo" seljas. Eile oli väga pohmas, oksendas, tuigerdas ja kukkus järjekindlalt külili, täna on juba kassi moodi, sõi väheke konservpalakesi ja need isegi on tal siiani sees püsinud, samuti üritas juba ennast veidi kasida ja kasukat lakkuda. "Trikoo" muidugi väheke segab teda, ei lase korralikult hüpata, ronida ja istuda (no pigistab teda kaenla alt teatud määral ja tekitab seeläbi ebamugavustunnet ilmselt), aga vaikselt on ka sellega leppinud. Küll aga on meil nüüd probleem Sipsuga, kes on täielikus šokis, et mis kahtlase kollase ja kakerdava ning imelikult haiseva peletise me koju oleme toonud - ei tema julge süüa ega juua ega Kituga ühes toas viibida, pidevalt totaalne paanika-atakk kui kusagil Kitut märkama juhtub. Peamiselt varjab ennast diivani taga, silmad hirmust punnis. Panin ta praegu esikusse koos toidukausiga kinni, ehk ikkagi sööb midagi - muidu varsti tuleb temaga ka arsti juurde minna. Lähen tšekkangi nüüd, et kuidas meie panikööril seal läheb. (Edit: Paniköör kisendab ukse taga ja nõuab sisselaskmist - viimati veel kollane peletis on esikus teda varitsemas, seega ei julge ta seal üksinda olla. Igavene häda temaga.)

Day Off

2011-06-11T18:40:00.007+03:00

Tänase päeva veetsime väheproduktiivselt, aga see-eest meeleolukalt. (Naersime hästi palju.) Hommikul viisime auto pesulasse (salongipuhastus + lagi) ja ise sõitsime Raadile autoturu hetkeseisu üle vaatama. Bisnis on seal üsna kokku kuivanud, peab märkima, kuid üht-teist siiski pakuti - Audisid peamiselt. Meile jäid paar Škoda Superbi silma. Aga raha hetkel nii ehk naa ei ole, nii et vaatasime niisama, et mis hinnad on ja mida üldse pakutakse.

Autoturult suundusime muuseumitee äärde varjulisemasse paika oma Mäkist hangitud kanawrappe sööma ja mööda sõitvaid autosid vahtima.

Seejärel Sepa turgu autole uusi kõlareid hankima. Peaaegu oleks hankinud, aga kuna müüja oli kuskile kadunud ja me ei viitsinud teda rohkem oodata, siis läksime riidekraamipoolele Jaagule uusi sandaale otsima. Midagi me leidsime ka lõpuks (pärast enamuse lettide üle vaatamist), kuigi tegelikult ideaalsed need ostetud vist päriselt ei ole, nii et kui edaspidi kusagil etemaid näeb, siis ostame veel ühe paari. Aga vähemalt praegu nende vanade ja suht räbalate asemele midagi veidi korralikumat ikkagi sai.

Mina ostsin endale musta-tumeroosa triibulise kitli moodi asja kodus ringi lööberdamiseks.

Turult Lõunakasse. Seal oli suur sünnipäevaralli käimas ("Lõunakeskus 10 aastat koos"). Ostsime kassidele krõbuskeid, mulle juuksevärvi, lastele süüa ja kaks topsi ice lattet. Vaatasime rahvatantsijaid ja uisukooli etteasteid. Pidasin ka plaani 4D kinos "Teekond maakera sisemusse" vaadata, aga see oli meie jaoks liiga hilisel kellaajal, nii et otsustasin minna sinna puhkuse alguses ja mõnel argipäeva hommikupoolikul - saaks odavamalt ka. Nuusutasime lõhnu ja katsetasime enda peal (pärast nuusutasime ennast ja teineteist muudkui :)).

Vahepeal käisime veel Havaii Expressis jalgrattaid vaatamas - aga siiski, enne ostu kasuks otsustamist peaks vist ikkagi ka kasutatud ratastele põhjalikuma pilgu peale viskama.

~ 16.30 paiku saime auto pesust kätte - see oli küll vahepeal suure pesemise käigus kaotanud tagumise numbri ja kõrvalistuja poolne peegel kukkus ka minema sõites pesast välja, aga muidu oli puhtam küll igatahes. :)

No ja nüüd ma siin kodus istungi, uus kittel seljas ja võhm väljas.

Wunderkinder

2011-04-14T22:20:00.006+03:00

Omal ajal pistsin vist ise ettevaatamatult seemne mulda, öeldes ühel varasematest poja arenguvestlustest (või siis kirjutades seda mingisse lapsevanemate rahuloluküsimustikku), et mina ootaks koolilt mu lapse arendamise mõttes, et nad teda võimaluse korral näiteks olümpiaadidele saadaks või muud taolist - no nii kogemuse saamise ja ainealase huvi säilimise eesmärgil. Seda palvet on igatahes kuulda võetud. :) Ma ühest küljest olen rahul muidugi, teisest küljest jälle kerges hämmingus tema laiast haardest selles vallas. Viimaste aastate jooksul on teine käinud mitmesugustel matemaatikavõistlustel (no mitte just äravõitjana, aga esikümnes üldjuhul ikka), nüüd hiljutisema uudisena ka arvutiolümpiaadil, saksa keele maakondlikul (see, tõsi küll, oli rühmvõimlemine - aga nad panid selle kinni), ja eile anti ka teada, et ühel karikatuurivõistlusel on ta äravalitute hulka jõudnud ning järgmisel nädalal on Tartus autasustamist oodata. Üks neid alasid, kuhu tal siiski ilmselt asja pole, tundub see-eest olema eesti keel - oma funktsionaalse lugemise tasemetöö suutis teine kolme saada. (Go, figure!) Ei no, muidugi ma olen uhke lapsevanem. Võib-olla veidi kadegi - dammit, mina küll koolis sihandene oivik ei olnud (kuigi oivik nii pmst olin küll - isegi ühel Valgamaa oivikute üritusel olen kunagi käinud ja sellest fotosüüdistuski olemas).

Noorem laps püstitab see-eest rekordeid kõikvõimalikel moodustel haigestumise vallas. Lasteaias olid tuulerõuged, mida, me arvasime, temagi endale saab. Aga ei, temal on hoopiski kurk valus ning mingid veidrad allergianähud - sügelevad randmed täis pisikesi punnikesi.

Kevad

2011-03-24T08:59:00.004+02:00

Käes on jälle aeg tegeleda kevadiste meelelahutustega - minu puhul seisneb see selles, et jooksen iga poole tunni tagant köögiaknale vaatama, kuidas lumi sulab. Kõnniteed on meie aknast vaates juba üsna lahti sulanud, eriline edusamm on see, et näen oma kolmanda korruse aknast juba ka teisel pool tänavat asuvat vastaskõnniteed - enne ei näinud, lumevall kõnni- ja sõidutee vahel oli liiga kõrge.

Hobustele on see tee siiski kõndimiseks liiga vesine - Pliks läks täna lasteaeda hobust kelgul vedades.

Pliksi pidupäev

2011-03-09T21:58:00.006+02:00

Üks mu koduõpilane (14-aastane tütarlaps) tõi täna meie neiule kotitäie oma mänguasju (igasugused Bratzid jmt - ise ta väitis, et on juba suur nüüd ega vaja neid enam). Ta otseselt tundi mulle täna ei pääsenud (kuna olen ikka veel oma köhaga väga hädas), aga otsustasid koos emaga, et võtavad veidi hoolitseda vaese tõbise pedagoogi eest (mulle oli kotike tervislike rahvameditsiinivahenditega + tervislike eluviiside raamat, et tervise eest hoolitsemist teadlikumatel alustel läbi viia saaksin).

Pliks oli esimese hooga üpris sõnatu taolisest uue kraami küllusest. Noppis asju sealt kotist ja ohhetas: "Oo, poni!", "Oi, diivan!", "Oo, tugitool ... ja veel üks tugitool!" jne.

Kassi- ja muiduhuumorit

2011-03-06T15:52:00.005+02:00

"Emme, onju Kitu on kodukass? .... Ja Sipsu on ka! .... Ja mina olen kodutüdruk."
Niisiis on meil kodus kaks kodukassi ja üks kodutüdruk.... ja mõni ajake hiljem selgub, et üks kodupoiss ka.

***

Meie kodukassid on dresseeritud, et kui ma õhtul elutuppa tulen ning otsustavalt paar korda käsi kokku löön (plaks-plaks!), siis see tähendab, et nüüd on aeg igal rojul esikusse oma kotile kobida. (Päris kuulekalt lontsivad, sabad püsti, kumbki oma majakesse.) Eile õhtul (ok, öösel pigem - sest ma kujutlesin, et teen öösel väheke tööd, millest küll midagi välja ei tulnud kahjuks) mängisin veidi Vana Mustaga, kes mul süles ringi kakerdas ja väherdas, siis otsustasin, et nüüd oleks kõigil asjaosalistel aeg magama minna, teavitasin sellest ka kassi ning jälgisin kuidas ta üle tugitooli koperdas ning diivani taha volksas. Upitan ennast püsti ning teen diivani suunas plaks-plaks! Aga ei midagi, diivani tagant ei välju kedagi. Teen veel korra kärsitult plaks-plaks ning lisan suusõnalise juhise, mida ma elukalt ootan. Ikka ei midagi. Piilun diivani taha ... seal polegi kedagi. Kus siis kass on? ... Vaatan üle õla ja kass on seal, paar sammu minust tagapool, kael kenus ja pea viltu küünitab ka murelikult diivani taha piiluda ning vaatab siis küsivalt mulle otsa ("Keda sa seal peidus olevat arvad?").

Mina ja valimised

2011-03-03T12:34:00.012+02:00

Mina, mina, mina, mina.

Nojah.

Nädalavahetusel oleks vaja minna ja mõned isikud sinna 101 tooli peale heale palgale ja pehmele leivale (tagasi) aidata. Kena keik, võiks ju täitsa minna ja ette kujutada mis tähtsa asjaga hakkama saad seda sedelit kastikesse libistades... kuigi mnjah. Milleks, keda, keda üldse? Lubadused? "Bah! Humbug!" ütles Ebenezer Scrooge "Jõululoos" - pidades silmas küll JÕULUmeeleolu ja muud temaatilist müttamist, aga see kehtib ka kogu selle "Vali mind (meid)!" tralli kohta. Lubada võib igasuguseid asju, ilukõnes esitada midaiganes - pigem siiski loeb, mida keegi reaalselt TEINUD on. Ja ma ei mõtle ainult mida eelmiste lubaduste täitmiseks tehtud on (kuigi ka see on oluline, aga vahepealsed maailmas möllanud tormid on kahtlemata mõnede lubaduste tiibu kõvasti kärpinud). Mind isiklikult huvitab ka mida valida antud persoonid niisama inimestena on korda saatnud - no ennekõike kas paistavad silma mingi eraviisilise petturluse, logardluse või taoliste asjade soosimisega. Eile irvitasin mõrult "Pealtnägijas" demonstreeritud videolõiku kus kaks juriidikavaldkonnas tegutsejat kenasti kahekesi seaduserikkumiselt tabatuna pildil poseerisid. Juures jutt, et see, et sama valdkonna asjapulgad sagedasti ka koos vaba aega veedavad, pole midagi imelikku ega loomuvastast. ... Aga no peavad nad seda tingimata siis kahekesi koos pätti tehes veetma??? Mnjah, ütle kes on su sõbrad ja ma......

Ühesõnaga, peab natuke internetti kammima ja midagigi uurima, et kas meile valida antud tegelastest keegi ka avalikul areenil esinejana midagi väärt on või, vastupidi, väärtusetuks osutub - üks selline viimase kategooria "staar" vedeleb siin laua peal reklaamlehe esiküljel muidugi - "Vali mind! Kaitsen su huve!" - ise pole kõigi eelmisest valimisist möödunud aja jooksul oma suurt varvastki siiakanti saanud, aga aeg-ajalt avaldab ajalehes artikleid oma raskest elust ja rängast tööst seal riigikogus armsa isamaa kaitsmisel - peamiselt küll kurdab ja kirub vastikuid valitsejaid, kes aina valesid otsuseid teevad - nojah, parteipoliitikale jäägitult allumise osas vähemalt on seal erakonnas asjad korras, kuigi iga kord nende reklaamlehti lugedes ei suuda ma lakata imestamast KUI lammasteks nad ikkagi neid "lihtinimesi" kellele kogu see jutt suunatud, siis ikkagi peavad. Või kui palju siis ikkagi on selliseid, kes päriselt ka taolised lambad on ja seda kõike kui pühakirja võtavad ning vankumatuks ja ainuõigeks tõeks peavad? Või kas need kirjutajad/rääkijad tegelikult ka ise nii äärmuslikult veidrat maailmavaadet ja seisukohti omavad kui see reklaamlehes kirjas seisab? Tahaks loota, et reaalselt siiski mitte ja tegemist on vaid parteipoliitilise kohustusliku fassaadi ja lauakõnedega - kui nad aga TÕESTI täpselt sedasi mõtlevadki, siis Issand halastagu meile, kelle üle selliste eluettekujutustega isikud siiani valitsenud on ja jätkuvalt valitseda kavatsevad. "Mää!" ma ütlen. (!)

Eks ta üks farss ja näitemäng on, 101 rahakoti edasise paksendamise nimel ja huvides. Elu läheb edasi nagunii, nendega siis või nendeta, valituteks osututel lihtsalt läheb paremini kui mõnedel teistel. Ma tõesti ei näe neis valimistes muud mõtet kui mõnede poliitikale pühendunud inimeste üle otsustamine, et kes nüüd lähitulevikus paremat palka saab ja kes sellest ilma jääb ja järgmisel korral uuesti üritama peab tulema. Riik, rahvas .... no reaalselt peavad nii üks kui teine tegelikult nagunii toime tulema kuidagiviisi nii nagu õnne on ja juhust juhtub. Jutud mingist kindlast suunast või helgesse tulevikku juhtivast käest meie riigitüüril on suht selline pimedate õuelaulikute leelotamine. Kuidas see võimalikki oleks? Kalevipoeg tuleb Põrgust tagasi "oma rahval' õnne tooma, Eesti põlve uueks looma"? Ja minu meelest see Kalevipoeg oli ka selline suht kaootiline tüüp, käis siin-seal tüli norimas, kõpitses oma onnikest ehitada ja muidu käitus kah nagu ikka üks keskmine Eesti külamees. (Sellest reklaamis esitatud lihtsameelsest tobukesest ma üldse parem ei räägi - see ju puha poole aruga. :))

Teisalt muidugi, esineb juhtumeid kui riigitüüri külge mõni eriti kindel käsi klammerdub - Muammar Qaddafi, Aleksander Lukašenko või Hosni Mubarak - sellegi järele nagu väga himu ei ole.

Update

2011-03-03T08:50:00.003+02:00

Tegelikult olen kirjutamisele mõelnud järjekindlalt - eriti kuna juhtusin hiljuti jälle paari väga huvitavat blogi lugema, mis endalgi näpud sügelema pani. Aga ei ole aega ja enamgi veel, pole jaksu. (Selle viimase taga põhiliselt asi seisab.) Detsembri algusest kuni jaanuari lõpuni köhisin räigelt. Siis olin veebruaris enam-vähem köhavaba - ja nüüd laupäevast saadik jälle eksisteerin koos mingi vastiku haigusega. See viimane kord on omamoodi huvitavgi - pikali olla üritades (vahel ka püstiasendis, aga seda harvem) kostab rinnakorvist hingamise saateks vilinat, kõrinat ja plärinat. Sedasorti kogemust mul siiani veel polegi olnud. Igatahes sellises olukorras võivad ju mõtted kirjutamisest peas olla, aga jaksu ei ole ja pea on ka üpris vatine otsas.

Ülejäänud perekond on hetkel siiski jalul ja töine (ptui-ptui-ptui!). Pliks siin üle-eelmisel ja eelmisel nädalal oli köhaga lasteaiast kodus ja issi vahtis teda. Hetkel siiski käib jälle lasteaias. Loodaks, et ta oma trennis ikka enam-vähemgi regulaarselt käia suudab. Nimelt ta siis sellest sügisest on võimlemistrenni nimekirjas (kui juhtub keegi tuttav lugema, kes veel ei teadnud). Stiilinäidet võib vaadata SIIT. Pliksi küll seal loomulikult ei ole - tema alles alustas, aga need tüdrukud on juba suht mitu aastat harjutanud - ent ta ka ikka praktiseerib kodus aeg-ajalt, teeb "pesa" ja "pääsukest". Minumeelest keksleb ta seal trennis siiski praegu veel küll suht sihitult (niipaljukest kui ma trenni lõpus ukse vahelt piiluda olen saanud), aga ega ma ootagi, et temast mingi gümnast võiks saada. Hea rüht, parasjagu painduvust ja lahtised liikmed kuluvad talle aga kindlasti ära ning seda nad seal ka harjutavad.

Meie armas isamaa

2011-02-24T21:29:00.001+02:00

Ma küll väga rinnalepõrutava patriotismi poolest silma ei paista, aga eks oma kodumaa ole ikka kõige armsam, seda olen ma tänu oma maailma mööda laiali pillutatud suguvõsale üpris hästi mõistma hakanud. Kuigi mu ema tundub seal Soomes üsna ära kodunenud olevat ja hästi hakkama saavat igatahes - aga viimane kord siin käies oma tulevikuplaane arutades ta ikkagi ka väitis, et tahaks pinsipõlve siiski Eestimaal veeta. (Kuidas see reaalselt hakkab olema, eks seda siis näha ole kui pinsipõlv tal lõpuks kätte jõuab.)

Meie vaatasime hommikupoole telekast natuke paraadi ja pärastlõunal käisime armast isamaad sihipäraselt kasutamas - tema peal kelgutamas nimelt. Kõik lapsed kaasas ja isegi mina mahutasin oma lopsaka tagapoole Kätlini kelgusse ja tegin mõned sõidud mäest alla (no küll alles põrutas, ma ütlen!).

Ma tahan ...

2011-01-23T18:33:00.000+02:00

... elada Tallinnas ja omada kuldse retriiveri kutsikat.

Need on muidugi üpris ebarealistlikud soovid mõlemad - aga noh, soovida ikka võib. Et kuidas see Arvo Valton (no tema omad olid ainsamad aforismid mida ma koolilõpukirjandiks pähe tuupida viitsisin) ütleski, et õnne saladus on oskuses tahta rohkem kui saada arvad suutvat, aga mitte kurvastada saamatajäämise pärast. (No tegelikult ma natuke mugandasin kirjamehe algset sõnastust siin praegu.)

Ma isegi nägin ühel hiljutisel ööl unes, et istusin kuskil maantee ääres pingi peal ja taamal paistis Tallinna laht selge sinise taeva, horisondi ja pilvekestega - ja see kõik tundus väga õige ja just-täpselt-see-vajalik olevat. (Retriiverikutsikat ma veel unes näinud ei ole, aga kui ruumi ja aega juhtub tekkima, siis võiks tema ka perekonda ikkagi tulla.)

Tööd on palju. Lund on palju. Ootan suve - siis saaks Eestimaad mööda tuiama minna. Kui raha ja tuju rohkem, siis võib-olla isegi piiritagustele aladele, aga esialgu realistlikuks jääda püüdes mõtlen, et hea oleks kui vähemalt "Tunne Oma Kodumaad" tuuri kuidagi ette võetud saaks. Marsruut on mul igatahes juba kokku pandud. :)

Accidentally Imprisoned

2010-11-03T18:53:00.003+02:00

Issi lahkus korterist ca 7.35, et lapsed lasteaeda ja kooli viia. Emme jäi veel koju kohmitsema ja vannitoas hügieeniprotseduure sooritama, et siis valmissaanuna maja eest auto enda kasutusse võtta ja tööle sõita. Vannitoa ukse taga jopesid selga sikutades juhtus aga keegi senituvastamata pereliige (issi arvas, et võib-olla tema, aga ka Kätlini kandidatuur on endiselt õhus) vannitoa uksele väljastpoolt haagi ette lükkama.

Emme lõpetab hügieeniprotseduurid, valmistub vannitoast väljuma .... ja ei saa seda teha, sest uksel on teiselt poolt haak ees. :)

Kujutletagu nüüd masendust ja meeleheidet: telefoni ju vannituppa kaasa ei saanud - seega ei saa ka ühtki pereliiget koju tagasi haaki avama kutsuda. Korterisse tagasi kedagi enne õhtut oodata ei ole. :) Veerand tunni pärast maksimum oodatakse emmet tööpostile asuma. Ja uks on kinni mis kinni. :)

Emme trampis pahameelest jalgu ja laskis kuuldavale paar valju ja ahastavat pahameelekiunatust. Tore küll, istu siin ihualasti vannitoas järgmised mitu tundi, isegi naabrimehele vastu torusid SOS koputamine, et see mõtlema hakkaks, et mida paganat seal üleval tehakse ja vaatama tuleks, on mõneti komplitseeritud. Töö juurest nagunii helistatakse, et kus sa oled - aga telefon ju on elutoas laua peal, ja kätte seda sealt kuidagi ei saa.

Nördimus ja meeleheide pidavat siiski jõudu andma. Emme sakutas raevukalt ukse kallal - ja oh õnne, ca 3 minuti pärast andis haagike (siiski peenemat ja kodusemat sorti selline) lõpuks järele ja kargas lahti.

Täitsa jõudis veel õigeaegselt töölegi. :)

Aga peos oli takkajärele sinikas ning edaspidi vannitoas hügieeniprotseduure sooritades saab haagi osas ettenägelikum olla üritatud. :)

Student English

2010-10-06T15:16:00.004+03:00

Kaheksanda klassi English. Üks poiss teostab suulist vastamist. ("Schools in Estonia") Saab sellega valmis ja istub kohale. Sinnapoole vaatama juhtunud õpetaja näeb oma nördimuseks, et poisi pinginaaber on tolle äraolekul ärandanud ta töövihiku ning kirjutab sealt usinasti midagi maha. "What on Earth is Silver doing there? Cheating?" tõreleb õpetaja.
"Teachers call it cheating, WE call it team-work," selgitab töövihiku seaduslik omanik rahumeelselt.

Meelitaja

2010-10-06T15:09:00.003+03:00

Emme-issi riietuvad firmapeole minekuks. Issi, habe aetud, triiksärk seljas ja ülikonnapüksid jalas, põikab korraks magamistoast läbi (lipsu otsima). Nelja-aastane, kes voodis pikutab ja und ootab, ajab silmad pärani ning märgib tunnustavalt: "Oo, issi, sa oled ilus!"

Saabub sügis, hädad kaasas

2010-08-27T22:31:00.003+03:00

Pliksil on juba teist päeva mingi probleem silmadega. Need lähevad paiste, silmavalge ja lau sisemus verduvad ja üldpilt on üpris kole. Täitsa masendav. Möödunud talvel oli ka neil lasteias mingi silmapõletiku epideemia - ei tea kas nüüd on siis jälle üks algamas? Masendav, ma ütlen - sedasi ei julgegi last lasteaeda saata varsti, kui ta seal korduvate silmapõletike tagajärjel lõpuks nägemispuudeliseks muutub.

Pliksi silmadele igatahes on põletikutilgad täna õhtuks siiski juba talutavama väljanägemise andnud.

Amiriyah

2010-08-26T14:08:00.002+03:00

Parajasti oma täiskasvanutunnis käsitleme seda teemat, ning et kõik vajalik järgmisel korral kohe käe-jala juures oleks, koondan selle siia.

Wikipedia

Eetikaleheküljel

Riverbendi blogi sissekanne (2004 veebruari arhiiv)

Youtube

Washington Post

Üks jaapani online-ajakiri

Turismituuri kirjeldus

Pilt 1 (Sellestsamast jaapani ajakirjast)

Pilt 2

Pilt 3

Pilt 4

February 13, 1991

Two precision-guided missiles destroyed the Amiriyah subterranean bunker in Baghdad while being used as an air-raid shelter by 408 Iraqi civilians during the first Gulf War. The resulting deaths of all inside made it the single most lethal incident for non-combatants in modern air warfare. The U.S. had detected signals coming from the bunker and considered it a military command and control center.

There was an antenna atop the bunker but it was connected by cable to the actual command center 300 yards away, which was not hit by the 2000 lb. bombs which landed precisely on their intended target, penetrating ten feet of hardened concrete. Only 3% of the 250,000 bombs and missiles fired during that conflict were considered such “smart bombs.”

(Tekst pärit SIIT.)

__________

Endine sõjavang taaskülastab Bagdadi (2000)

Olukord Iraagis AD 2009

Amiriyah varjendi kohta 2010: väidetavalt on US armee seda suht laastanud ja väljapanekut puistanud, aga midagi olevat siiski veel alles ja vaadatav. (Punker ise kasvõi vähemalt.) Giid Umm Ghada olevat kadunud ja tema saatusest või asukohast keegi midagi ei tea.

Üks mitmeseid mõtisklusi tekitav paik igatahes.

We No Wear Suspicious Crap

2010-08-25T12:55:00.007+03:00

Palusin täna oma teismelisel ta riideriiul kapis ära korrastada. Ning lisasin, et kui ta leiab sealt midagi väikeseksjäänut või mida ta kindlasti kohe kanda ei kavatse, siis toogu see minu kätte. Veerand tunni pärast laekub asjaosaline kööki, hoides kaugele ette sirutatud käes kahe näpu vahel üht sinist n.ö. "bussijuhilipsu" (mille mu ema mõni aeg tagasi oli toonud, et äkki kõlbab veel kasutada). Ja suskab seda süüdistavalt minu poole, näol sõnatut nördimust väljendav ilme. Nördimus muidugi suurenes veelgi, kui ma siiski leidsin, et see pole veel nii halb et täitsa ära visata. :P

Läks teine koos sõbraga kalale nüüd.

Meelisklus

2010-08-21T16:46:00.006+03:00

Suvi on olnud soe ja päikeseline. (Mis on tegelikult tore - ei pea kuskile Aafrikasse sõitma ega midagi, saab oma palavuse ja parmud kenasti ka kodumaal kätte.) Ise olen küll suurema osa sellest suvest üsna peast katkine olnud. (Ma arvan vähemasti, et probleem peitub peas. - Võimalikud siiski on ka muud variandid.) Seega pole tahtnud Internetti isegi lahti teha mitte - või kui, siis paar korda postkasti lugemiseks ja paar korda virtuaalpiljardi mängimiseks. Olen filme vaadanud, raamatuid lugenud ja hästi palju ringi sõitnud. Siiski tundub, et ringi võiks veelgi sõita - aga raha kahjuks on selleks korraks otsas ning tuleb uut suve oodata. (Sõita võib muidugi talvel ka, aga suvel on siiski nagu toredam.) Niisiis püüan mõneti loiult juba uusi marsruute koostada - kuivõrd ma neist hiljem TEGELIKULT kinni suudan või soovin pidada, on juba iseasi, aga see pole ju ka tegelikult mingi eluküsimus, olulisem on info kogumine ja põnevate kohtade endale teadvustamine - eks pärast kaardi peal saa veel vaadata, et millises järjekorras neid ette võtta. Mõtlen, et teen hiljem mõned varasemate kuupäevadega postitused - et käidut-nähtut-tehtut enda jaoks ära salvestada (lausa hämmastav kui tore asi mälu toetamise mõttes ikkagi üks blogi olla võib - päris mitmeid kordi on mul seda nüüd tarvis läinud, et mõnd kohanime järele vaadata või kuupäeva täpsustada - no kust ma neid andmeid ilma blogi abita veel oleks välja kaevata saanud... niisiis "God bless the Blog!") Sellega seoses on muidugi mul mure, et kuhu ja kuidas saaksin ma netis sellise pädevama fotoalbumi rajada (millel oleks slaidišõu variant, piisavalt tasuta ruumi, et ikka midagi nagu SAAKS üles panna - jah, ma tean, ilge jamps on muudkui kõike tasuta saada tahta, aga no ikka tahaks ju, kui vähegi saaks, seda vähest kopikat, mis laekub, on mujalegi kogu aeg hädasti tarvis). Vahepeal mul olid fotokomplektid ühe igati mu soovidele vastava saidi peal üleval, aga noh, majandussurutis ja värgid - see pandi kinni. Ja nüüd on mul uut kohta vaja. Miskipärast olen nagi suhtes natuke umbusklik. See tundub kuidagi nagu risune ja raskesti käsitsetav. Samas, võimalik, et tegemist on mu isiklike eelarvamustega, ja tal pole tegelikult häda midagi.

Elvas on täna mingi hip-hopi festival vististi. Ma küll ise ei kavatse seda külastada, aga järve äärest kuulukse nagu miskit tantsutümpsu tulevat. Mõtlesin hoopis, et paneks tuulejope selga, võtaks "Tõe ja õiguse" kaasa (pärast eelmisel nädalavahetusel Vargamäel etendust vaatamas käimist on soov selle teosega uuesti tutvuda hetkel üpris aktuaalne) ja lähen kõnnin väheke (raputan pekki või nii). Peaks vist sellel aastal ennast ikka jälle kuskile trenni sokutama - mäletan veel, et omal ajal andis see nii toreda enesetunde ja energiat oli ka palju rohkem - praegu olen nagu mingi soss, millekski jaksu ei ole ning juba mitmendat nädalat järjepanu koristan aktiivselt kööki (noh, tegelt ka ikka koristan), aga ei tundu küll, et see niipeagi sellisesse staadiumisse jõuaks, et ma sellega rahul ka olla võiksin.

Kirjutamiseni, bloog!

PS! ja NB! Kui kellelgi lugejatest on häid ideid või teadmisi mõne hea koha kohta kus online fotoalbumit omada, jagage palun. Oleksin väga tänulik.

Tervitades
Riina

Rongi rattad ragisevad!

2010-06-26T12:29:00.004+03:00

Pliksil õnnestus täna esimest korda üpris arusaadava r-häälikuga maha saada. Otsustavaks sõnaks selles küsimuses osutus olevat "tolmurullid".
:)

Tiiger kallistab

2010-06-16T18:37:00.005+03:00

Mõni räägib, et Tiigri aasta on temal väga hea olnud siiani, tohutult palju meeldivaid üllatusi ja kordaminekuid. Minul aga juba teist aastat järjest sügav madalseis. Ettevõtmised jooksevad liiva ja tervis kisub järjest rohkem käest ära.

Oletatavasti tahab elu mulle sellega midagi mõista anda - ainult et mis see olla võiks? Poo ennast üles?

Koertest ja postiljonidest

2010-06-14T01:33:00.004+03:00

"Kas ta on vana koer?"
"Oh ei, härra. Bob on kõigest kuuene. Mõnikord peab ta end ülal nagu kutsikas. Saab koka sussid kätte ja keksib nendega ringi, ja ta on väga sõbralik, ehkki vahest teeb sellist lärmi, et seda on raske uskuda. Ainuke, kellele ta kallale läheb, on postiljon. See päris kardab teda kohe."

/---/

"Huvitav, miks nad alati postiljonidele kallale lähevad?" jätkas meie giid.
"Täiesti loogilistel kaalutlustel," sõnas Poirot. "Koer mõtleb peaga. Ta on intelligentne - teeb enda vaatekohast lähtudes omad järeldused. Mõned inimesed tohivad majja siseneda ja mõned ei tohi - koerale saab see varsti selgeks. Eh bien, kes see on, kes kõige visamalt püüab majja pääseda, päevas kaks või kolm korda ukse taga lõgistab - ja keda kunagi mitte mingil juhul sisse ei lasta? Postiljon. Päevselge, et majaperemehe silmis on see soovimatu külaline. Alati lüüakse ta minema, ent tuleb muudkui tagasi ja proovib uuesti. Koeral on selge, mida ta tegema peab - aitama seda soovimatut meest ära ajada ja võimaluse korral teda hammustama. Väga loogiline mõttekäik."

Agatha Christie "Tumm tunnistaja"

Tulemuusika 2010

2010-06-13T21:03:00.013+03:00

Sai eile käidud seesugusel üritusel Viljandis. Kontserdiosas esinesid Superstaarisaate selle aasta väljaande tegijamad tegelased - Jaanus Saago, Birgit Varjun, Marten Kuningas ja Ott Leppland. Lisaks veel Ithaka-Maria ka. Pärast lauluosa lõppu näidati muusikasse sobitatud tulevärgishowd. Nagu aru saan, korraldatakse seda üritust juba mitmendat aastat, aga mina kuulsin sellest alles eelmisel nädalal kui kuhuminna.ee-st külastamiskõlbulike suveürituste kohta infot otsisin.

Minekueelselt kartsin kõvasti, et pahaendelisimad ilmaprognoosid võivad teoks saada ning ehk peame seal istuma süüdimatult alla ladisevate vihmavalingute all märgade ja süngetena ning vaatama seda mis läbivettinud ilustulestikust veel töötama nõustub. Sellest tulenevalt tassisin isegi Pliksi jaoks kummikud kaasa :) (no et kui mu halvimad kartused tõeks peaksid osutuma). Aga ilm oli üle ootuste hea - veidi tuuline (mis oli tegelikult boonus, sest sääsed ei tulnud seetõttu enne välja kui alles kontserdi lõpulugude ajaks). Vihmakartuses olin ostnud ka tribüünikohad (no et kui väga sajab, siis kuidas me seal maas ikka istume). Aga tegelikult osutus see ülemääraseks priiskamiseks (pealegi päris suure hinnavahega), sest kontserti oli tribüünilt märksa kehvem vaadata kui alt tiigi äärest seisukohtadelt - esiteks oli lava tribüünidest nii kaugel, et esinejad olid nagu vesikirbud seal peal, ja teiseks viis kontserdi alguses puhunud üsna tugev tuul suure osa helist minema. Seetõttu kolisime juba päris alguses kogu oma seltskonna ja fotoseebikaga alla tiigi veerde. (Küll aga oli kontserdilõpu ilutulestikku parem justnimelt tribüünilt vaadata - tiigi ääres jäid puud ette.)

Minule kogu üritus väga meeldis: esinejad andsid oma parima (tõsi, eks neilgi ole repertuaari ulatusega probleeme, nii et enamuses tulid esitamisele lood mida nad saateski olid laulnud - ainult et saatega võrreldes olid nad kõik nüüd märksa julgemad ja vabamad). Ja ka tulevärgiosa oli tore. Siiski pean nentima, et Pliksi oli pisut vara veel kaasa võtta - ta tahtis kogu aeg ringi rähelda, hüpelda, maast rohtu kitkuda, joogipudelit kotti toppida ja jälle välja tirida ning niisama kõõluda ja vaterdada. Minu õnneks tegi ta seda enamjaolt issi seljas ja ilmselt suht-koht ruineeris kontserdiosa seeläbi tema jaoks. Igatahes sai otsustatud, et Pliksi järgmine suurem kontsert või vabaõhuürituse külastus saab nüüd küll vast alles järgmisel suvel toimuma - praegu on ta ikkagi liiga väike veel. Tõsi, tulevärgi ajal istus ta küll korralikult paigal, silmad pärani ja müts kõrvadele tõmmatud.

Tulevärgiga seoses sai Pliksiga nalja ka. Nimelt kontsert algas paukuva saluudiga. See tuli üpris ootamatult ning kohe kui esimesed paugud raksatasid, kattis Pliks kõrvad kähku kätega. Unustas aga seejuures, et tal oli lahtine veepudel käes - ning kallas oma õla ja selja hoogsalt veega üle.

Minu lemmik oli Jaanus Saago. Hästi laulis ja püsis sellise lihtsa ja maalähedasena. Mehe lemmik oli saatebändi kitarrist (Laur Joamets) - muudkui õhkas, et ohhhh, kitarrist on ikka NIIII hea. Ehkki lisas ka, et kohe näha, et pigem stuudiomuusik - ei mingit ringikargamist ega pilliga vehkimist.

Pliksi lemmik oli muidugi Ott - lärmas ikka, et "Ei taha Bilgitit! Tahan Ott Leplandi!" Seda Oti viimast laulu ("Läbi öise Tallinna") ta muudkui kodus jorutab - mina veel ei saanud aru, et kust tema on võtnud selle "Tulen su juurde nii kiiresti kui saan." ... aga no nüüd ma siis tean. :) Poisi lemmikud olid "Blinkase" tuumaseened. Need olid lahedad küll. Üks hetk käis suur pahvatus ja kuumalaine pühkis üle rahva - ja siis kerkisid puude tagant kolm suurt tuumaseene kujuga tulepalli. Poiss ohkis terve kodutee, et ohhhh, nuclear mushrooms (inglise keelega eputaja nagu ta meil praegu on). Tegelikult see tulestikuvärk oli ikka täitsa uhke küll, nii et pmst ma leian, et oma raha eest sain ikka igati korraliku etenduse kätte ning märkimisväärselt ei kahjatse seda mõningast ülemaksmist. Leedu firma esitused olid kuidagi tempokamad ja seetõttu meeldisid rohkem - Arnikal olid ka omad head hetked, aga üldiselt neil kippus vahepeal veidi venima (märgatavad pausid kahe elemendi vahel, ja ei olnud nii täpselt välja joonistatud muusikaline kujund mõnikord).

Siinkohal siis mõned Arnika helgemad hetked. (Blinkase etenduse video on mul veelgi kehvem välja tulnud - ja patareid said pidevalt tühjaks kui ma filmida üritasin ... või siis mälukaart täis. Igavene häda ja viletsus - videokaamera ost on nüüd küll kindlalt plaani võetud.)

Selle videojupi lõpus on nende "Blinkase" tuumaseente kerkimise algus näha (kahjuks ainult algus, sest neid nähes tegi mu fotokas järjekordselt "Kõõks!" ning ütles, et "Change the batteries!").

Lõbus oli ka, et kui teiste esinejate lavaloleku ajal viibisid lava läheduses vaid mõned üksikud pildi tegemise huvilised, siis Oti etteaste puhuks kogunes ikka päris suur hulk fännitare sinna - ootasime juba huviga, et kas mõni tiiki ka sulpsatab (aga seda siiski kahjuks ei juhtunud).

Pliks on nüüd laupäevahommikuse seisuga ametlikult nelja-aastane.

"One Missed Call"

2010-06-10T09:13:00.004+03:00

Juba mitmendat nädalat järjest on mu mehel telefoniga mingi anomaalia. Igal hommikul kindlal kellaajal (mingi 9 paiku - ma päris täpselt ei tea) heliseb telefon korraks. Reeglina nii kähku keegi seda vastu võtta muidugi ei jõua. Helistaja numbrit ei näita. Täielik creepy situation, ma ütleks. :P SkyPlus'i üks hommikusaate juhte (või oli see Raadio 2-s) olla ka rääkinud, et temalgi sarnane asi tuurimas.

No mis värk on?

On's veel kellegi teisega ka niimoodi?

Tilks-tolks, silks-solks!

2010-06-10T08:40:00.007+03:00

No mina ei tea seda "Saladuse" värki. See vist ikka ei tööta, tundub mulle. (Mitte et ma nüüd oleks väga keskendunud olnud sellele, aga juhtusin hiljuti selle tekstiga jälle kokku puutuma.) No ma olen väga mitmeid asju väga kindlalt uskunud... ja tühjagi need täide on läinud. Esiteks eksamikuupäev :P. Eile helistas kolleega, et tjah, meil on kusagil midagi valesti vaadatud ja eksam tegelikult on päeva võrra hiljem kui me siin juba ca kaks kuud teadnud oleme. Olgu, SEE on pigem hea uudis (kuidas kellelegi, muidugi). Eile bronnisin, et läheks täna hommikul poisiga lodjasõidule Emajõe peale. No eks vist kõrgemad jõud said haisu ninna, et mul sihuke plaan oli :P. Esteks sajab täna hommikul ladinal ja teiseks tuli hommikul lodjameeskonnalt iimeil, et sorry, aga meil ütles eile õhtul mootor üles ja kõigest püüdmisest hoolimata seda käima ei saanudki. Neil on küll veel üks sõit 17ndal - aga kuna minu eksam (tralala!) lükkus üks päev edasi nagu eile selgus, siis 17ndal ma praegu enam sinna minna ei saaks. Bahh!

Laupäeval on mul plaanis Viljandisse minna - Tulemuusika ja tädi sünnipäev ja Pliksi sünnipäev. Aga asjade praeguste arengute peale vaadates ei julge ma parem tõsiseltvõetavalt selle ürituse õnnestumist lootagi hetkel. :) Nõnda et - pöidlad pihku! (Ja kindlasti on laupäeva õhtul padusadu - ja VIP-piletit kuivale kenale Ugala teatri rõdule mul kahjuks ei ole. Haa-haa-haa!... Eee, tegelt mul ei ole üldse piletit veel.)

Eile tegin veel plaane. Vargamäele teatrit vaatama minna tundus suht huvitava ideena. Mika kontserdi kohta ka lugesin, aga ei ole veel otsustanud. (Vähemalt ta ei ole mingi tudisevjalgne vanur veel - millist seisundit ma mr. Stewartist kahtlustan.) No ja üks Eesti ringreis kuluks ka ära, ma arvan. - Kogungi siin hetkel taustainformatsiooni, et ei oleks retk selline "Oi, seal on üks kena maja! Ai, seal on mingi ilus puu!" stiilis ettevõtmine, vaid natuke ikka midagi asjalikku ka nendest asjadest juurde rääkida-teada suudaks. Minu arvates on niiviisi parem ja huvitavam.

"Ingel, ingel, vii mind taeva..." oleks küll vahva vaadata olnud (Vanemuise väikeses majas eile ja täna), aga kahjuks sain sellest liiga hilja teada (see on, kui töönarkomaan olla ning kultuuriuudistega ennast mitte kursis hoida). Ei tea kas nad seda veel kunagi kusagil mängivad? (Tundub huvitav tükk olevat.)

Postituse pealkirjast rääkides. Meie majale pannakse praegu katust ja meie kui kolmanda korruse elanikud saame kõiki selle olukorraga kaasnevaid rõõme ka täiuslikult nautida. Asjaolu, et pea kohal mingi haamritango käib, on täiesti OK ja vastuvõetav. Aga asjaolu, et tänase vihma peale hommikul paneelidevahelisest praost vett sisse ladisema hakkas, enam nii aktsepteeritav ei ole. :) Ärkasin selle peale, et mees kuidagi erutatult voodis hüples - siis selgus, et ka poeg istub veidi märja ja unesegase näoga oma voodis. Mees vahtis ärritunult nurgas olevat tugitooli, mille peale miskit ladises (nagu mulle ärkamisehägus tasapisi selgemaks hakkas saama) ja poeg oli lihtsalt märg, sest talle oli juba mõnd aega vett pähe sabistanud. (Et ta selle peale alles nii palju hiljem üles ärkas, on huumor omaette. :)) Tassisin siis kõikvõimalikud kausid ja pütid ja potsikud tilkumist taltsutama, kuivatasin põrandat ja võtsin seda kui hommikuvõimlemist. Kui tööle hakkasime minema, tulid töömehed kah olukorda kaema - aga neile vist tundus, et kõik on korras ja tahtsid jälle ära sõita. Siis mees tegi neile mob-style rajalt maha võtmist (sõitis tee peale ette) ja vihjas, et tegelikult oleks tarvis ikkagi seal lae peal natuke olukorraga tegeleda. Nad siis sõitsid jälle tagasi ja praegu tegelevadki - magamistoas tundub veidi kuivem ja muretum küll juba see olemine seepeale.

Ahjaa. Eile pillasin ühe ämbliku klaviatuurisse. (Ta päästis oma elu sinna karates.) Nüüd ei julge hästi trükkida - iu kui hakkab järsku keegi näppude alt välja vudima. :P

Ma olen enda sees

2010-06-08T13:27:00.007+03:00

Jap. Seal ma olen. Ikka veel pole välja saanud, kuigi kooliaasta on põhimõtteliselt läbi saanud nüüdseks. (No järgmisel nädalal üheksanda konsultatsioon ja eksam veel on, aga selle asja õnnestumise nimel on nad kõik need suurte laste majas veedetud 3 aastat ka juba asjaga tegelenud, nii et ega seal enam väga midagi lihvida ja lakkida sel viimasel eksamieelsel kokkusaamisel pole ning eksam ise ka on juba selgelt ärategemise asi neil. Osad loodetavasti teevad kena tulemuse, paar tükki on sellised kahtlased ka, aga loodaks, et läbi saavad nemadki.) Suvetöölisi mul seekord ei jäänudki, kuigi tunnistan, et päris üksinda poleks ma seesuguse hea saavutusega küll hakkama saanud. Väga palju olid abiks ka sotsiaaltöötaja ning ühe klassi klassijuhataja, kes laisikutest nõrku tagant torkida aitasid ja sel moel nad ühise töö ja vaeva tagajärjel vähemalt minu ainest "rahuldava" saamiseks vajaliku hulga tööd ikka ohkimise ja hammaste kiristamise saatel ära tegema panid.

Enesetunne on mul küll ebamäärane. Üleüldse on kogu tulevik äärmiselt ebamäärane hetkel. Paljusid asju kahjuks saan teada alles siis, kui need on juba ära otsustatud - ilma igasuguse minupoolse osaluseta või minu arvamust küsimatagi. See ausalt öeldes häirib mind - see etturiks olemine. Oletan, et nii mõneski muus ametis on teatud ametikohtadel töötaja veelgi rohkem ettur kui meil ongi - aga mina olen praegu just selles ametis, kus olen, ja tunnen seda mida tunnen. Nagu mina asja näen, üritab saatus või kosmos või karma või misiganes mulle kõigest väest juba pikemat aega märku anda, et tuleks elukutse osas midagi radikaalselt muuta - aga, argpüks ja kõhkleja nagu ma olen, ma ikka veel ei suuda ühtegi head otsust teha mitte üheski suunas. Ühest küljest oleks tore omada elukutset mis võimaldaks töötundides piirdudagi ainult tööajaga - kui tööpäev lõpeb, uks selja taga kinni ja järgmise päevani kõik. Teisest küljest on mu praegusel tööl muidugi omad plussid - see suhtlemise osa on ju suht värskendav jne. Ja on ka tunne, nagu veaksin väga-väga kedagi alt, kui nüüd ikkagi ütleks, et tänan, aga karjääri teha stiilis et "iga päev on kopp ees", on mind äärmiselt ära kurnanud ning ma tahaks nüüd midagi väheke rahulikumat teha. Mulle ei meeldi inimesi alt vedada, kui nad minu peale loodavad. Aga samas - iseennast vean ma sel moel ju küll päris põhjalikult alt kogu aeg, või mis?

Jap. Kes ütles, et elu peaks kerge olema?

Tahtsin kirjutada neist lauludest mis ma siia mõnesse viimasesse postitusse olen pannud. Mulle on meeldinud nende sõnad. (Ja viis ka muidugi.) See tapeedilillede loendamise lauluke meeldis, sest see on ju nii liigutav lugu. Eriti see lõpusalm, kus djuud ütleb, et jah, oli tore sind näha ja kõik.... aga mul silmad ei kannata tegelikult hästi seda valgust ja värki... lähen parem tagasi koju tapeedilillesid lugema. Minu arvates selline südamesseminev värk. :)

Ja see ööhirmude lugu - noh, võiksin öelda selle peale, et "ma tean mida te tunnete!". Ma tavatsen ka igasuguseid kahtlasi krõbinaid kuulatada ja pimedust karta ja värki. Nugasid/püstoleid padja all küll ei hoia, aga nii üldiselt tean küll, mida kõhedus tähendab. Ja meloodia on sellel lool ka selline.... sugestiivne. :) Vähemalt minu jaoks on need lood mõjusad olnud. (Ei midagi hüper-super sügavmõttelist ja ekstriimi - aga mõjusa mõjuga. )

Vot tak vot.

Small things.

Shivaree - Goodnight Moon (Kill Bill vol. 2 OST)

2010-06-07T22:17:00.006+03:00

There's a nail in the door
And there's glass on the lawn
Tacks on the floor
And the TV is on
And I always sleep with my guns when you're gone

There's a blade by the bed
And a phone in my hand
A dog on the floor
And some cash on the nightstand
When I'm all alone the dreaming stops
And I just can't stand

What should I do I'm just a little baby
What if the lights go out
And maybe
And then the wind just starts to moan
Outside the door
It followed me home

Now goodnight moon
I want the sun
If it's not here soon
I might be done
No it won't be too soon 'til I say goodnight moon

There's a shark in the pool
And a witch in the tree
A crazy old neighbor and he's been watching me
And there's footsteps loud and strong coming down the hall
Something's under the bed
Now it's out in the hedge
There's a big black crow sitting on my window ledge
And I hear something scratching through the wall

Oh, what should I do I'm just a little baby
What if the lights go out
And maybe
I just hate to be all alone
Outside the door
It followed me home
Now goodnight moon
I want the sun
If it's not here soon
I might be done
No it won't be too soon 'til I say goodnight moon

Well you are up so high
How can you save me
When the dark comes here tonight
To take me up to my front walk and into the bed
Where it kisses my face
And eats my head

What should I do I'm just a little baby
What if the lights go out
And maybe
And then the wind just starts to moan
Outside the door
It followed me home

Now goodnight moon
I want the sun
If it's not here soon
I might be done
No it won't be too soon 'til I say goodnight moon

Puu mais! Maiatsukimmi!

2010-05-25T18:29:00.004+03:00

Inglise keele õpingutega alustada ei ole ilmselt kunagi liiga vara. Igatahes pean ma kiiremas korras asuma oma tütrele seda va keelt õpetama - et vältida kõikvõimalike raadiost tulevate poplaulude üli-omanäoliseks kaverdamist.

(Pealkirjas mainitu on miski, mida üks peaaegu-neljaaastane siin meil parajasti üpris õige viisiga, aga väga ebainglisliku sõnakasutusega väsimatult laulda jorutab. Vihjeks niipalju, et meie vaniljeninjad esitasid seda lugu mõned aastad tagasi Šveitsi esindajatena Eurovisioonil.)

Men Must Hunt

2010-05-25T16:18:00.007+03:00

Vanasti käisid mehed jahil. Tõid perele praadi. Tänapäeval on jahiinstinkt mõnede isaste inimeste puhul küllaltki säilinud veel - kuid suurte saakloomadega on pisut kitsavõitu. Seega tuleb jahtida seda mida kätte saab. Minu kaks rahutuloomulist kaheksanda klassi tagapinginoormeest jahtisid niisiis täna sääski. 45 tunniminuti jooksul jõudsid nad päris hämmastava hulga neid kinni püüda. Ladusid kõik kenasti lauale tiheda pinnalaotusega sääsekalmistuks. Näitasid tunni lõpul uhkelt mullegi ja küsisid kiitust. :P

Ma arvasin, et küllap sääsed peavad nüüd oma langenutele mälestusteenistuse korraldama.

"They'd better do!" muhatasid jahimehed rahulolevalt.

Mr. Tarantino's a Damn Talented Dude

2010-05-21T21:14:00.007+03:00

I keep hearin' you're concerned about my happiness
But all that thought you're givin' me is conscience I guess
If I was walkin' in your shoes, I wouldn't worry none
While you 'n' your friends are worried about me I'm havin' lots of fun

CHORUS
Countin' flowers on the wall
That don't bother me at all
Playin' solitaire till dawn with a deck of fifty-one
Smokin' cigarettes and watchin' Captain Kangaroo
Now don't tell me I've nothin' to do

Last night I dressed in tails, pretended I was on the town
As long as I can dream it's hard to slow this swinger down
So please don't give a thought to me, I'm really doin' fine
You can always find me here, I'm havin' quite a time

CHORUS

It's good to see you, I must go, I know I look a fright
Anyway my eyes are not accustomed to this light
And my shoes are not accustomed to this hard concrete
So I must go back to my room and make my day complete

CHORUS

Don't tell me I've nothin' to do

Flowers on the Wall
The Statler Brothers

Täiesti segi töötanud ennast

2010-04-29T10:26:00.004+03:00

Täna öösel nägin mingit eriti painajalikku unenägu. Olin suhtes (ei mäleta kas ka abielus) ühe keskealise õllekõhukesega ja poolkiila meesterahvaga. (Ei midagi väga erilist ühesõnaga.) Ja siis ilmus kusagilt üks hästi kena väidetavalt itaalia päritolu kergelt lokkis juustega meesterahvas (no sihuke nooremapoolne ikka - Luca Paolo nimeks) ning soovis ise minuga liini ajada. Alguses ma nagu hästi ei uskunud, et sihuke kena meesolevus võiks minu vastu mingit huvi tunda - aga ta ikka oli väga visa ja asi edenes ikka päris kuumaks suhteks lõpupoole. Ja siis see minu noor prints kadus ära ühtäkki. Läks korraks kuskile mingeid asju ajama - ja tagasi enam ei tulnud. Mu statsionaarmees oli ka kadunud. Ja siis saan ma teada, et mu statsionaarmees on mu noore kallikese ära mõrvanud. Bensukas põlema pannud, kui täpne olla. (Liiga palju krimiseriaalide vaatamist ilmsesti - Fox Crime on kurjast.) Ülejäänud öö ma muudkui ulgusin nutta niipea kui asjalugu mulle jälle meelde juhtus tulema - ning tegelesin oma pahelise statsionaarkaasa paljastamise ja kirgliku kättemaksuga (üritasin teda süüdata). Üsna kurnav on unes lahinal nutta, pean ma nentima. Päris hea meel oli, kui üles ärkasin.

Hommikul andsin väikeste laste majas oma tunnid ära ning asutan suurde majja sõitma. Aga autovõtmeid millegipärast leida ei suuda. Otsin koti läbi põhjalikult (kõik asjad välja ja iga kausta vahelt uurida), vaatan paljunduse ruumi, uurin õpetajate toas kõik lauad ja lauaalused läbi, ronin uuesti teisele korrusele oma klassiruumi ja otsin sealsed sahtlid läbi. Autovõtmeid mitte kuskil pole. No ei ole! Lähen siis igaks juhuks tagaukse juurde vaatama, kas auto ise üldse enam sealgi on. .... Ja seal passib minu mees autoga, pikast ootamisest õige nördinud juba. Mul polnud meeldegi tulnud, et hommikul auto tema kätte jäi ju.

Armastada iseennast

2010-02-24T14:52:00.005+02:00

Kui Oprah siin nädalake tagasi ühes eelmise aasta saate korduses rääkis, et oleks vaja muude tegemiste hulgas ka iseenda armastamiseks aega leida, siis mühatasin ma kõiketeadvalt ning mõtlesin: "Häh, no küll mina juba ennast armastan!"

Aga kui ma siis üritasin seda armastust iseenese vastu kuidagi määratleda või defineerida, siis selgus, et pole see nii kerge-lihtne ühtigi.

Muidugi ma ei saanud ka päris täpselt aru, kuidas Oprah ise siis lõppude lõpuks seda enda armastamist enese jaoks defineeris. Nii palju kui mina märkasin, oli tema kõige silmnähtavam panus enda jaoks oma päevakavasse maniküüri planeerimine. Ja siis veel ekraanil valju häälega seletamine, et jaa, ma ikka väga armastan oma keha. Aga see tundus pigem selline show-off kui tõsine meeleseisundi muudatus olema. No ja siis ta rääkis veel, et on oma päevasse trenni planeerinud nüüd - aga see ei olnud niiväga enam selle enese armastamisega seotud, vaid pigem ikka enese distsiplineerimisega --- mis minu meelest on kena küll, aga üldjuhul mitte väga armastav (pigem, vastupidi - rahulolematusest tingitud... vähemalt enamuse inimeste puhul, kes üle pika laisaperioodi taas ennast liigutama hakkavad).

Võimalik muidugi, et mul jäi midagi kahe silma vahele - ega ma nüüd kõik see aega ka teleka ees ei konutanud, pilk ekraanile naelutatud.

Nii ma siis nüüd siin istungi ja aru pean: millest alustada enda armastamisega ning kuidas see üldse välja peaks nägema?

Muidugi - üks enese armastamise moodus oleks mingile muule vähem kurnavale tööle minna. Aga: kas sellist üldse olemaski on. Ja teiseks: praegu ei ole just töökohtade vaba vedelemise periood - siinkandis kohe kindlasti mitte. (Kolmandaks muidugi tahaksin ma tegelikult näha, kas nende seitsmendatega, kellega praegu alustasin, on võimalik üheksanda lõpuks ka sellisesse staadiumisse jõuda millega ma rahul oleks - sest praegused kaheksas ja üheksas on ikka suht nõrgakesed, seitsmendad seevastu tunduvad üpris paljutõotavad -- kui muidugi puberteet nüüd järgmisel aastal nende seas surmavat lõikust ei korralda.)

Virin-pirin (ena mul kambäkki)

2010-02-22T12:19:00.003+02:00

Alguses oli väga tore - nii palju lund ja kõik need ilusad lootused, et nädalavahetusel käiks kelgutamas ja nii.... Aga tühjagi. Kui oleks olnud aega, päikest ja tervist siis olid külmakraadid kohutavad. Kui külmakraadid järele andsid siis tabas mind aga kole ja vastik köhatõbi, milline nüüdseks juba teist kuud tuurib ja üldsegi järele anda ei taha, kuigi olen apteegi igasugustest retsepti- ja muiduravimitest juba täitsa tühjaks ostnud.

Ja nii mul siis ongi ikka veel õrjetu köha ning lumest on kah kõrini juba. Või siis köhast. Või üleüldse kõigest. Oprah rääkis telekas hiljuti enda armastamisest väga innustunult. Kuidas sellega veel järje peale saada?

Poiss ja plika on kah vahelduva eduga köhas olnud. Täna saatsin nad küll jälle kodust välja kooli- ja lasteaiakohustust kandma - aga ma ei imestaks kui üks või mõlemad neist peatselt jälle kodus tagasi ja tõbised oleksid.

Oleks vist aeg Austraaliasse emigreeruda...
(Aga seal on jälle vastikud koledad ämblikud ja madu-ussid - vist?)

Minu armsad luud

2010-02-19T21:29:00.005+02:00

Kui ma täna pärast e-kooli täitmist veel arvutisse kolama läksin, et vaadata, mida huvitavat annaks mul Tartus teha, juhul kui ma sinna lõõgastumisseansile otsustaksin minna, leidsin ma Cinamoni kavast selle filmi. Tundus igatahes päris intrigeeriv. Lappasin läbi filmi kodulehe ja IMDB vastavateemalise tutvustuse (trivia, goofs ja kommentaarid). Ikka tundus üpris paljutõotav. Kaalusin võimalust, et äkki annaks seda kuidagi internetist hankida (raamatuteksti, ma mõtlen). Aga see tõotas siiski aeganõudvaks ettevõtmiseks kujuneda.

Õhtul ma läksin Tartusse. Kindla sihiga! -> Apollo Raamatupood Lõunakeskuses (tõsi küll, ilma igasuguse kindlama ostuplaanita). Ja mis seal mulle leti pealt vastu vaatas? Aha! Seesama raamat!!

Kuna see ühtäkki niiväga saatusesõrmena tundus, siis ma ostsin selle ära ning lugesin sealsamas Nobeli kohvikus (väga mugav koht lugemiseks kusjuures!) kolme teetassi taga viimase veerandiku õhinal läbi.

Mulle meeldis ja õhtu oligi täiesti lõõgastav (nagu ma tahtnud olin).

Nüüd hakkan esimest otsa lugema.

Pilt pärit SIIT.

Lapsepõlve süütud, muretud mängud

2010-01-22T14:01:00.004+02:00

Lähen mina täna hommikul vahetunnis kõrvalklassi tahvlilappi loputama (mu enda ruumis pole vett) ja vaatan, et seal tagaseina ääres on käimas mingi rüselus. Tõmban pedagooginäo ette ning küsin: "Mis teil seal toimub?"
"Me mängime, et Kert varastas viiskümmend teemanti, sai viiskümmend tonni trahvi, ja meie nüüd peksame teda!" teatavad mu kolmandikud rõõmsasti ja abivalmilt.

("Vähem action-filme!" pomiseb pedagoog läbi hammaste.)

Näritud küüned, sarv otsa ees ja teater

2009-12-09T19:51:00.010+02:00

Ohjeerum! Olen oma küüneümbrused täiesti vastkoorunuks närinud juba. Selline halb komme on mul - närida küüneümbruse nahka kui närvid läbi. Noh, praegu pingeline periood ja küüneääred kõik ära näsitud. Küüsi endid kusjuures ei näri. (Liiga kõvad vist.)

Nagu tita, maütlen!

***

Pliks on lõpuks taas lasteaias - ehkki väga traumaaldis tundub olema. Kõigepealt eelmisel päeval enne lasteadaminekut hõõrus mingit sööki või värki endale silma ja seega silm lasteada minnes suht tugevalt paistes ikka oli. Teine silm oli ka paistes väheke - ei tea millest, sest põletikuanalüüsid igasuguste proovide järgi vaadatuna olid korras ju. Kõige krooniks jooksis kohe esimesel hommikul rühmaruumi lipates ja üle õla mulle lehvitades põmaki! peaga vastu ukseserva. Muhk nagu sarv otsa ees. Ja nagu sellest veel vähe olnuks, kukkus ta õhtul salakesi riiuli kallale roninult tolle tooli otsast maha, mille pealt riiulini ennast upitas ... ja loomulikult otse juba olemasoleva muhu pihta. Sarv oli ees sihuke et ninasarvikud oleksid kadedusest mörisenud teda nähes.

***

Viimase aja seiklustekalendrisse tuleks kanda veel üks ekspromt teatriskäik. Saime kutsutud oma käru esinemist vaatama (näitlejaid loomulikult ka :P). Ja ehkki alguses sai kaalutud vastu- ja pooltargumente (nädala sees ja suht väss olemine - aga samas tasuks ju kogu selle koduskükitamise peale ikkagi endale ellu natuke vaheldust tekitada), siis lõpuks oli täitsa hea meel, et ikka sai mindud. Kuigi tegu oli amatöörtrupiga, siis on nad juba nii pikalt koos käinud ja teinud, et vähemalt minu vaatajaarvamus on, et väga hästi tegid oma osasid. Positiivseimalt jäigi meelde nende innustunud mõnus mängimine seal. Maa-tädi võiks ehk oma osa veel väheke lihvida - no alguses pingutas häälevaljusega väheke üle (või oligi see nii planeeritud, ma ei pruugi ju kõiki etenduse peensusi õigesti taibata), aga jah, üldiselt jäime näitlejate mänguga väga rahule. Näidend ise, vähemalt minu arvates, algas väga paljutõotavalt, aga lõpuga paistis väheke kiireks olevat läinud - niisiis me pärast koduteel fantaseerisime, et mida siis oleks saanud veel süžeesse lisada, et lahem oleks olnud. (No näiteks tädike oleks võind ikka ämbri nurka visata ja siis kõik teised seal lõpetuseks tema maiste jäänuste ümber tantsu lüüa ja ringmängulaule laulda... või noh, miskit sellist. ... Et kui juba sihuke üle-võlli lugu ta kord oli.)

Oli huvitav kogemus sellises väikeses ruumis näitemängu vaadata - tegevus kohe omaenese nina all ja käeulatuses toimumas. Mulle meeldis. Võiks ehk teinekordki veel minna - kuigi kahtlustan, et see pisike ruumike neil vast ei suudagi väga palju publikumi ühekorraga ära mahutada. Nii et ma ei teagi ... peaks ehk varakult sappa võtma juba ;)? Suht suur osa publikust tundusid ka püsikunded olevat - vähemalt selle järgi mis nad omavahel rääkisid ... no et vist ikka käivad pidevalt jälgimas selle trupi tegemisi ja võimalik et löövad ise ka osades asjades mingil määral kaasa.

Igatahes oli tore õhtu! Aitäh kutsujale!

PS! Enne koju startimist trehvasin täiesti juhuslikult veel kesklinnas oma harvanähtavat ja kauakadunud õde. No maailm ON väike.

Sooja ilma miinused

2009-12-01T02:38:00.006+02:00

Sihuke tatine ilm nagu praegu, on küll soodus tee-ehitajatele (kes meil endise innuga kõiki mõeldavaid ja mõeldamatuid tänavaid rändom järjekorras üles kaevavad), aga samamoodi väga meele järgi ka kõikvõimalikele tõbedele. Vaene Pliks pole juba kolm nädalat lasteaias käinud (ehkki ta väga tahaks sinna minna), sest üks haigus ajab teist taga. Kõigepealt palavik. Siis köha. Siis nohu. Siis jälle palavik (seekord koos köhaga). Seejärel igahommikuselt paistes silmaalused, mis, nagu tänase arstilkäigu järel selgus, kujutasid endast tunnuseid põiepõletikust. Oh, ma uluks valju häälega nagu masendunud preeriahunt praegu!

Endal on mul ka palavik ja köha ja nohu ja kurguvalu. Vahelduva eduga kõik neli korraga.

Mehel ka momendil tööjärge ees pole - seega põetab kodus Pliksi, kuniks mina tööl uusi haigusi koju toomas käin. :)

Ainus huvitav asi on tee-ehitajad, kes tööjärjega meie akna aluse tänava üleskaevamiseni on jõudnud - ja siis on väga huvitav kuuma teed juues köögiakna taga kõõluda ja vaadata, kuidas pisike bobcat ja suur kopatraktor kraavi ümber kordamööda ja üksteise järel liiva edasi-tagasi kantida sebivad.

Sügiskülmunud

2009-11-21T12:40:00.008+02:00

Viimased kaks nädalat olen peaaegu kõik ärkvelolekuhetked veetnud tööasjadega tegeledes (ei, ma ei pea seda uhkuseasjaks - pigem ikkagi enda vilets oskus asju nii korraldada, et eraeluks ka aega jätkuks). Siiski, paar meelelahutushetke on ka vahele mahtunud (abiks tööasjade öö peale lükkamine :)). Nimelt olen muuhulgas ka kaks korda teatris jõudnud käia ning ühe korra mehega linna peal lööberdamas. Teatriskäikudest esimene tuli puht juhuse läbi - poiss pidi oma klassiga minema, piletiraha ka juba ammu ära makstud... ja siis ta jäi teatripäeva hommikul palavikku. Et mul aga juba makstud piletirahast kahju hakkas, helistasin klassijuhatajale ja pakkusin ennast poja asetäitjaks. Ja nii ma siis Vanemuises "Uinuvat kaunitari" vaatamas käisingi. Üldiselt oli see üldse teine ballett minu elus :) (esimene oli kunagi kooliajal "Libahunt" - või, noh, vist nimega "Tiina" tollal? - Jelena Poznjakiga peaosas). Mulle täitsa meeldis. Tekkis kohe tahtmine teinekordki midagi tantsulist vaatama minna (mõtlen "Giselle"i peale praegu, aga rahalisest seisukohast ei ole kindel, millal ja kas julgen riskida). Hämmastas, et lõviosa "Vanemuise" balletitrupist on hästi noored välismaa päritolu tantsijad. Kavaleht oli nagu keskkooli aastaraamat - lehekülgede kaupa koolilõpetaja moega noorte pilte. :) Kolm suurt peaosa olid jaapani päritolu artistide kanda, prints aga oli mõningaste negroidsete näojoontega (nime poolest küll midagi mehhiko või latiino kanti). Seega vahepeal oli tunne, et olen hoopis jaapani balletti vaatamas. :) Mitte et see nüüd kuidagi negatiivne nähtus oleks - tantsisid nad hästi. Lihtsalt et ju ma siis maakana pole harjunud, et eesti teatri isikkoosseis tugevalt ebaeestilike näojoontega on. Meil siin multikultuursus on suht binaarne ju olnud siiani - eestlased ja venelased, näputäiega võib-olla garneeringuks muud sorti nägusid peale. Võrrelduna näiteks Rootsiga, kus ma Stockholmis käies pea iga viienda inimese küljes mustanahalist või asiaaditunnustega nägu silmasin.

Etendus ise oli modernseks muudetud, uinuv kaunitar ei uinu, vaid ikkagi sureb täiesti ära. (Hea küll, elama jääb vanal filmilindil.) Prints on niisama teismeline Don Juan. Aga noh, vast seeläbi lastele ka kuidagi rohkem meeldis... Mul küll pole õnnestunud nende arvamusi kuulda. Isiklikult mulle meeldis enim teine vaatus - seal oli rohkem tantsu tantsu pärast. Esimeses vaatuses oldi jälle detailidega tublid - kõik lavalviibijad ikka midagi tegid ja askeldasid ja pidasid esiplaani tantsude taustal sünnipäevapidu pokaalide ja pirukatega lõbusasti edasi. Teenijad teenindasid ja teenindatavad lasid endid teenindada. Mina ikka mõtlesin - eriti teise vaatuse ajal - et jeerum küll on ikka meelespidamist neil balletitantsijatel. Mitu tundi etendust, igal sekundil erinevad sammukombinatsioonid ja liikumistrajektoorid - vaat' et hullem meelespidamine kui mõnel sõnalavastuse näitlejal. Lisaks nad ju tantsivad erinevatel etendustel erinevaid rolle - mõnel päeval peategelast, siis jälle mõnd kõrvaltegelast, jne. Tantsijate kassijalgsus oli ka muljetavaldav - peaks mina seal niiviisi hüppeid üle lava tegema - küll vast alles põrand põruks. Aga nemad - hüppeid polnud vaat et kuuldagi üldse, tundus nagu ainult varbaotstega oleks põrandat riivanud - ometigi ju kerkisid kõrgele ja tiirlesid veel õhuski, kui tantsujoonis seda ette nägi. Nii et jah, keeruline kunst see balletitants.

Lapsed teatris olid seekord hämmastavalt tublid, ei kuulnud mina mitte mingisugust latramist, sahistamist, rabistamist ega krabistamist. Üks väga pisike tüdruk esireast ainult tahtis paar korda kilgates ringi joosta, aga tal ka ema lõpetas selle lõbu kähku ära. Nii et olin kohe vaikselt uhke meie kuuendike teatriskäitumise kultuursuse üle.

Teine teatriskäik oli juba kuu aega varem kokku lepitud ja ette tellitud. Võtsin kaks piletit - endale ja mehele. Mees pärast arvas, et oleks ju tegelikult pojagi võinud kaasa võtta - et oleks talle jõukohane olnud küll. Sellega on nii ja naa - mõnest asjast ta arvatavasti oleks aru saanud küll, aga need peenemad viited - Jäägeri Ozzy jmt. - need oleks talle vast kultuuriliselt pisut kaugeks jäänud (no mida teab tema enam Ozzyst - meie, vanainimesed, ainult vaikselt muheleme ja mugiseme taoliste väljatoomiste peale). Tükk, nagu asjaga kursis olijamad ehk juba taibanud on, oli "Sugar" ("Džässis ainult tüdrukud") ja üldiselt minu jaoks selline suht keskpärane - mitte et ma nüüd mingi suur teatrikriitik oleks, aga noh, selline mulje mulle jäi. Meeldivaks üllatuseks oli Gerli Padar, kes tõesti väga virtuooslikult laulis, ning ka näitlemisega täiesti vastuvõetavalt toime tuli. Veikko Tääri repliigid tulid ka täiesti usutavalt välja - eriti teises vaatuses. Merca muidugi, vana kala, tegi ka mis oskas, et loosse koomikat lisada - ja tema Ozzy-imitatsioon mulle igatahes täitsa meeldis :). Mees jällegi teatas pärast, et temale oli Andero Ermelgi meeldinud. Mina teda nagu väga tähele panna ei märganud.... aga noh, minu viga ehk, ju ma siis kärtsule ja mürtsule rohkem pilku pöörasin :P. Lava oli ka täitsa osavalt lahendatud. Siis veel hea asi oli, et lava kohal subtiitrid jooksid - no inglise keeles küll, aga kuna kuuldavus üles rõdule oli kohati üsna vilets, siis need olid segasemate kohtade peal abiks küll. Publik seekord oli lärmakam - palju suuremaid kooliealisi, ja ei tea, kas need siis pidasid omavahelist suhtlemist suuremaks prioriteediks, igatahes tükk aega võttis saalil etenduse alguses aega, et vait jääda ja näitlejaid kuulata võimaldada. Üldiselt tahaks ma nüüd seda originaalfilmi ka kuskilt näha saada - viimasest vaatamisest ongi juba häbitult pikk aeg möödas. :)

Linnas lonkimise võtsime ette neljapäeval - mul oli rahakott koos koodikaardiga kodus, seega asendasin e-kooli täitmise linnasõiduga. Mehel oli ka kaks nädalat puhkus olnud ja kõik mis ta selle aja jooksul teha oli jõudnud piirdus haigete lastega kodus istumisega ja nende eest hoolt kandmisega, pluss siis see üks teatrikülastus, mis talle kah täitsa rõõmu tundus tegevat - võrreldes lastekantseldamisega ilmselt tõesti tore vaheldus. :P Igatahes ma talle pakkusin, et mõelgu midagi välja, et saaks tema ka natuke puhkuse puhul rihma lõdvemaks lasta - ja tema siis arvas, et võiksime kuskile sõita. Pikemaks sõiduks polnud aega, aga linnas käisime ära. Sõime pizzat, patseerisime Lõunakas, lasime auto puhtaks pesta (see oli nagu üks mudamütakas juba).

Vsjo. Nüüd on nädalavahetus ja ma lähen nädala töötunde kokku arvutama - meil on üks selline uuring parajasti käimas (ametiühingu poolt algatatud vist). Igatahes kolme esimese päevaga sain ma ainult tööle kulutatud ajaks kokku 29 tundi ja 28 minutit. No näis, mis siis nädala lõppskooriks tuleb. Palka makstakse mulle aga 35 töötunni eest per nädal.

Mina ka superstaariteemal

2009-10-29T18:30:00.006+02:00

Sel aastal olen mõningase järjekindlusetusega (osad saated on vaatamata, eriti valikuprotsessist ja teatrivooru esimene päev) seda karusselli jälle jälginud. Sest tegelikult on ju tegemist hea algatusega - noored inimesed saavad ennast proovile panna, saavad konkursi käigus kõvasti õpetust professionaalidelt, publiku ees esinemise kogemust ja nohjah, ennast ekraanilt näha ka. :)))

Kuigi mõtlen, et tegelikult meil on suurem puudus headest laululoojatest kui lauljatest. Sest praeguseski saates on ju potentsiaalselt suurepäraseid lauljaid kohe hulgim - aga kui mõelda, et mida nad pärast saate lõpetamist siis ka laulma hakkavad? Varemkirjutatud lauludest kavereid? Aga see on ju jama. Meil on häbiväärselt vähe häid laulukirjutajaid, kordan ma! Kõik need lauljahakatised saaksid palju rohkem ja paremat tuult tiibadesse, kui neil oleks, mida laulda - midagi tõesti head ja originaalset, mitte mingeid äraleierdatud ja sadu kordi eelnevaltki kaverdatud asju. See on meie popmuusika suurim probleem hetkel, julgen ma arvata - meil puudub tõeliselt hea materjal mida laulda. Vahepeal ju oli ka mingi konkurss, mingi "Uus Viis" või mis ta oligi. Tõsi, see kippus kohati suht Pearu Pauluse soolokontserdiks kujunema... aga üht-teist huvitavat sealt ikka tuli. Ja Eurovisiooni jaokski ju ikka püütakse üht-teist kirjutada igalt poolt üle Eesti - iseasi, et me enamusi neist lugudest üldse ei kuulegi.

Et minu meelest võiks hoopis mingeid laulukirjutajate konkursse meil ka korraldada - et neil uutel "superstaaridel" oleks, mida laulda, kui plaadi tegemise aeg käes on.

Aga praegused staarikstahtjad on igatahes kõik huvitavad ja enamuses väga head. Minu isiklik favoriit oleks Ott Lepland - mulle on sügavat muljet avaldanud tema suutlikkus pikki fraase nii kandvalt esitada, nagu ta seda teeb. Ja minu meelest on ta enimsobilik just selle meie praeguse popmuusika laululoojatele - sest teised staarikandidaadid tahaks ikka kangesti "rokki ja rolli" teha - aga paljukest selles vallas arvestatavaid laule neil siin kättesaadaval olevate laulutreialite laualt valida oleks (kui kaverdamine kõrvale jätta)? Kahtlen, et üldse midagi, mis väljaspool Eestit ka kelleski mingit huvi võiks tekitada. Võib-olla olen häbitult pessimistlik muidugi, aga selline mulje mulle on jäänud, vaadates kuidas need meie popartistikesed (kasvõi Ithaka Maria isegi) kõigest väest ka rahvusvahelist tuntust püüdlevad ja ikka kahjuks selle suure massi sees täiesti märkamatuks jäävad enamusele peale kaas-eestlaste. (Nojah, samas see Hannah... no ma ei ütleks, et ta nüüd nii tapvalt hea on.... aga vähemalt Inglismaal temast veidi midagi ikka teatakse. Saa sa siis aru...)

Siis mulle meeldib veel see Anis. :) Seda alustuseks just puhtisiklikust vaatepunktist. Mul oli eelmisel aastal üks väheke tema moodi poiss üheksandas, ja ta oli selline huvitav poiss igatahes. :) Selline väheke omamoodi friik isiksus. Aga võluvalt erksa vaimuga ja vahetu. Ja Anis tundub hästi inimlik igatahes, kõige oma äpardumistega (oli sunnitud spa-õhtu lamamistoolil veetma :P). Nii et mina igatahes ootan justnimelt teda iga kord ekraanile. (Ehkki ma kahtlen, et just temast see superstaar saaks - noh, ta siiski veidi toores veel, ehkki kahtlemata väga andekas ja omapärane, ning kui laulmist ikka edasi armastab, siis ma tahaks küll pöialt hoida, et temast muusikamaailmas ka edaspidi kuulda saab.)

Marten oli viimatises bändivoorus minu meelest parim. Hästi vabalt ja lahedalt tuli see lugu tal välja. Aga muidu kipub ikka tugevalt Eplikuna kõlama küll. (Kahjuks? Või õnneks? - On's see hea või halb?)

Kene.... Tema minumeelest ei ole päriselt ennast ja oma stiili veel leidnud. Ta katsetab üht-teist, aga küllaltki käidud radadelt siiski. Sest Björk ja Kate Bush pole ju enam ammu kellelegi uudiseks. Et nagu noh, ma ei oska tema suhtes seisukohta võttagi. Edukaid eneseotsinguid muidugi talle. Lavalist andumust temas igatahes on. (Ja jah, seda tema esinemist vaadates - eriti seda poolsuletud silmil mikrofoniga intiimitsemist - mõlkus mul ka kogu aeg mälu tagaplaanil see va Chrisi originaalvideo :P.)

Ja minu meelest Anne laulis ka väga hästi. Selle saate nõrgima lülina oleks ma pigem välja saatnud Eliisa, kes oli valinud liiga aktiivse (ja noh, veidike veidra, minu silmale :P) lavashow ning seetõttu lõõtsutas ... noh, ühesõnaga, minu meelest jäi tema esitus seekord nõrgimaks. Kaldun arvama, et tema poolt helistajate hulgas on palju ka Kerli fänne (noh, ikkagi fännamisobjekti õde), mis on kahtlemata talle kasulik, aga nii üleüldiselt pole just kõige objektiivsem. [Muide, Kerli enese läbilöögi taga näengi ma peamise jõuna just tema suutlikkust ka laulukirjutajana ise protsessis osaleda. Ja muidugi on ta seda teinud sadu kordi intensiivsemalt kui see väike hulk laule, mis sellel debüütalbumil esindatud. Koha peal olles ja sealses muusikamaastikus pidevalt sees ringi sumades on ta suutnud ka piisavalt palju oma loomingusse kasulikke nippe ja nõkse ja viisikäike üle võtta, et tõesti hetkel olla Eesti päritolu popartistidest kõige laiema tuntusega nimi. Ja mul on tema üle ainult väga hea meel!]

Birgit meenutab mulle seda eelmise saate poissi, kes ka kogu aeg mingite rokisauruste laule esitas. Nagu et, häält on, improviseerimisoskust on... aga lugude valikus domineerivad just selle ajastu hitid mil mina veel eee... noor olin. Ehk siis, liialt vanad, et mitte enam popid olla - ja liialt värsked, et uudsena mõjuda. (Tõele au andes, Birgit on improvissis muidugi kordades kõvem sõna kui see eelmise aasta maadlejapoiss - deem, no mis ta nimi nüüd oligi? Artur?) Ma mõtlen, et kui ta võita tahaks, siis ta peaks laulma midagi natuke originaalsemat, potentsiaalseid helistajaid-hääleandjaid rabavamat. Sest noh, superstaariks saadaksegi ju läbi publikuga manipuleerimise, mitte ainult et olen jube andekas ja laulan kõik pikali kes mind kuulma juhtuvad. Õige superstaar keerab kuulajad ümber sõrme - just selle kaudu ta oma super-staatuse saavutabki.

Getter. Oma nooruse juures väga särav. Selline puhas ja siiras tundub igatahes. Aga superstaar... no ma kahtlen. Kuid Eesti mastaabis arvestatavaks lauljatariks - vabalt võib!

Andreil on väga kena naeratus. Laulab ka täitsa okeisti. Kuigi noh, jälle, superstaar peaks laulma rabavalt. Mitte lihtsalt okeisti. Aga teda on muidugi väga meeldiv kuulata :)))) - ei häiri kõrva ega kuulmismeelt. (Silma ammugi mitte :P.)

Jaanus on sihuke alternatiivivend pigem minu silmis. No näiteks mingis indiebändis ma teda kujutleks. Või keldrirokki tegemas. Aga superstaariks on ta käitumine pisut liiga tagasihoidlik. (Ebalev?) Aga muidu tore poiss arvatavasti. :))))) [Edit: Noh, blogis on ju sihuke lõdva randme sell, ma vaatan - aga avalikkuse ees ikkagi tsipa häbelik, jään ma enda juurde :P.]

Igatahes ma üha suureneva huviga jälgin seda saadet.

Suured kollased vahtralehed

2009-10-29T16:03:00.009+02:00

On meie linna vallutanud.

Seoses taaskord koostatud "Elu edendamise plaaniga" (aeg-ajalt ma koostan neid :P), olen paaril õhtul nüüd jälle väljas kõndimas käinud (eesmärgiks regulaarsele füüsilisele koormusele taas alus panna - vahepeal jäin mudalaisaks ju) ja seeläbi igasuguste lehekihtide ja -kuhjadega lähemalt tutvust teinud.

Elu edendamise plaani kuulub veel enesetäiendamine (võtsin jälle soome keele käsile, jaanuarist peaks äkki ka kursustele saama se's asjas, samuti on mul kodus sari managemendiõpikuid, mida mõtlesin et võiks ka läbi lugeda). Janoh, säästlikum elustiil - ent kui ma alguses kavatsesin nädalamenüü koostamiseks suuteline olla, siis praegu küll üle 1 päeva korraga seda teha pole suutnud. Aga noh, äkki ma siiski arenen selles asjas - suurema ettenägelikkuse poole.

Käisin poisiga tsirkuses eile - täitsa lahe oli. Igasuguseid meie jaoks eksootilisemaid elukaid toodi lavale ja lasti neil seal veidike ringi ronida: okassiga (keda sõidutati kärus ja silitati nagu kassi), pesukaru (kes oli paras paksuke sületäis - tundus hästi pehme ja kaisukas, ehkki tegelikus elus arvatavasti on siiski loom nagu loom ikka ja võib ka naksata või küünistada, kui sa talle ei meeldi), hõberebane (kes kogu sellest tsirkusevärgist suuremat vaimustatud polnud, väheke paanitses ja maadligi lömitada püüdes oma trikiringi kähku ära tegi), koopaorav (oli vist, igatahes selline hiigelhamstri sarnane paksuke), nutria (vana tuttav - kui ma laps olin, oli nutriate kasvatamine parasjagu meie kandis popp ala ja nii mõnelgi oli maja taga nutriaaedik, meie klassijuhatajal lausa nutriaspa ja -paradiis - sedavõrd suured ja ruumikad ning tegelusepaiku täis olid need aedikud neil), kaks tuhkrut (kelle hammaste eest end vististi hoidma pidi - igatahes tädi oli oma kätega õige ettevaatlik neid kastist välja tõstes), hiigelsuur valge jänes (no sihukest mürakat jänest olin ma siiani ainult piltidelt näinud), paar iseloomuga kassi (parajad koomikud), kaks koera (üks hästi tubli puudel ja äärmiselt elavaloomuline mops, vist), siis veel üks väiksem jänes.... kas nüüd said kõik üles loetud? Hmh. Ja siis nad tegid ise seal veel joogatrikke ja seebimullietendust. Ning kaasasid lavale kutsutud lapsi ka (numbrite ette valmistamise ajal) klounietendusse. Tundus mingi perevärk olevat. Mees ja naine esinesid, piletite müügi juures oli ka üks vanem naine tegev. Igatahes selle raha eest mis nad küsisisid (45 eeku täiskasvanult, 30 alla-kaheksastelt) oli seal etendust küllaga. Tsirkus "Arino". Internetist ma küll eriti nende kohta peale esinemiskuulutuste muud infot ei leidnudki. Kahjuks.

Nojah. Pliks oli üpris rängalt haige eelmisel nädalal - juba laupäeval jäi palavikku, kolmapäeval alles sain selle alla, reedene vereproov näitas tugevat põletikku kuskil (aga kurgust seda ei paistnud ning kops ka ei kahisenud - nii et ei teagi kus täpselt see põletik tal olla võis). Nüüd istubki kodus antibiootikumide ja köharohu peal. Reedel läheme uuesti arsti jutule, näis mis seis on. Hemoglobiin öeldi muidugi jälle madal olevat - aga igasugustele rauasiirupitele on ta väga allergiline. Tegin siis sügisel külmutatud mustsõstardest natuke toormoosi pudru juurde... ja peeti soovitati ka süüa. Igatahes selle hemoglobiini asjaga on meil ikka raskusi. :(

Mees mul on see-eest üllatuslikult tubli. Üllatuslikult eriti sellest tulenevalt, et mina tema suurest üritusest kuulsin alles poolteist nädalat pärast seda kui ta sellega algust oli teinud. Nimelt on ta nõuks võtnud suitsetamine maha jätta - ning praegu on kolmas nädal juba ilma suitsuta mööda saanud. Ma olen kohe väga uhke, et ta nii vastupidav on siiani olnud se's asjas. Lugesin ju siin paar aastat tagasi nii mõndagi blogi, kus teemaks justnimelt suitsetamise maha jätmine - aga neil oli ikka päris raske selle asjaga.

Endal mul on vaheaeg. Ei oskagi kohe kohaneda hullumeelsest töörattast välja astunu olukorraga. :) Kahjuks saan ilmselt õige tunde kätte alles selleks ajaks kui kõik see trall jälle otsast pihta hakkab. Nagu eelmise veerandi alguseski, olen endale ka sel nädalal jälle lubadusi andnud, et algaval veerandil püüan mitte tööasju koju tassida. No näis, kuidas see seekord ka õnnestub. Eelmise veerandi keskpaigast vajus asi ära kahjuks - kui kella viieks pärast igasuguseid järeleaitamisi ja konsultatsioone e-kooliga ühele poole sain, siis hakkas juba ähvardama oht, et jään koolimajja luku taha, kui veel vihikutega seal jandama tahtnuks hakata. Nii et jälle nad koju rändasid. Piinlik lugu. Äkki see veerand siiski õnnestub tööasjad ikka töö juures ära teha. (Lootus, teadagi, sureb viimasena. :))