Tänane päev tõestas, et mu saapad pole mõeldud Eestimaa talve jaoks. Sadas VÄGA suuri lumeräitsakaid. Esimesed kaks tundi olin väiksemate majas - siis kaevasin auto välja ja kihutasin suurte omasse, seal 40 minutit, kaevasin jälle auto välja ja kimasin tagasi, seal 40 minutit, kaevasin JÄLLE auto välja ja sõitsin tagasi. Ja mu saapad selle pehme märja sodi sees tammumisest olid päeva lõpuks täiesti märjad ninaosast. Kontsapõhjad on neil niikuinii juba tükimat aega kadunud (ja see tekitab olukorra, kus tänaval kõndides tühjasse kontsasisemusse tornjas lumemoodustis koguneb :))). Veebruari palgast lähen vist uusi saapaid otsima. (Mulle ei meeldi, et ninaosad nii kergesti niiskust sisse võtavad.)
Pärast tundide lõppu täitsin e-kooli ära, ja kuna mul lõunapausi polnud aega pidada (mitte et graafik üldse poleks lasknud, aga tegin valiku ja tegelesin seitsmendike vihikutega sellest ajast), siis meelitasin kaks kolleegi kaasa ja läksime kohalikku pubisse einetama. (Noh, nad tulid suht vabatahtlikult tegelikult, neil oli ka kõht tühi.) Selleks ajaks oli õnneks lumesadu juba natuke järele andnud. Sõin hiinakapsa-suitsukana salatit (minu lemmikroog meie pubi valikust) ning jõin kuuma teed peale (oleks kohvi tahtnud, aga baaridaam ütles kurvalt, et masin oli pauku teinud ja nad nüüd ootavad parandajat). Pärast einet viisin ühe kolleegi ära Rõngu tema koju (enam ei sadanud, aga mitte-peateedel oli liiklemisega raskusi, kohati ei näinud, kas üldse veel tee peal olen, sest ühtlane valge väli laius ees, üle 70 mina seal küll sõita ei julgenud ja põhitee peal kah piirdusin 80-ga, sest tuisuvaalud olid tee peal ja tuul nii tugev, et võttis kohati isegi meie suure eluka tee peal nihelema) ja tõin mehe töö juurest ja lapse lasteaiast ära. See sõitmine ja sebimine ergutas päris hästi, suht inimesena tundsin ennast päeva lõpuks. Sõita olin tahtnudki selleks, et saaks rutiinist välja natuke ja et saaks ühtlasi ka talvetingimustes sõitmisega käe valgeks, sest no mis eriline sõitmine see linna vahel edasi-tagasi sööstlemine ikka nii väga on, kilomeetrit-paar ühele ja sama palju teisele poole.
Pärast tundide lõppu täitsin e-kooli ära, ja kuna mul lõunapausi polnud aega pidada (mitte et graafik üldse poleks lasknud, aga tegin valiku ja tegelesin seitsmendike vihikutega sellest ajast), siis meelitasin kaks kolleegi kaasa ja läksime kohalikku pubisse einetama. (Noh, nad tulid suht vabatahtlikult tegelikult, neil oli ka kõht tühi.) Selleks ajaks oli õnneks lumesadu juba natuke järele andnud. Sõin hiinakapsa-suitsukana salatit (minu lemmikroog meie pubi valikust) ning jõin kuuma teed peale (oleks kohvi tahtnud, aga baaridaam ütles kurvalt, et masin oli pauku teinud ja nad nüüd ootavad parandajat). Pärast einet viisin ühe kolleegi ära Rõngu tema koju (enam ei sadanud, aga mitte-peateedel oli liiklemisega raskusi, kohati ei näinud, kas üldse veel tee peal olen, sest ühtlane valge väli laius ees, üle 70 mina seal küll sõita ei julgenud ja põhitee peal kah piirdusin 80-ga, sest tuisuvaalud olid tee peal ja tuul nii tugev, et võttis kohati isegi meie suure eluka tee peal nihelema) ja tõin mehe töö juurest ja lapse lasteaiast ära. See sõitmine ja sebimine ergutas päris hästi, suht inimesena tundsin ennast päeva lõpuks. Sõita olin tahtnudki selleks, et saaks rutiinist välja natuke ja et saaks ühtlasi ka talvetingimustes sõitmisega käe valgeks, sest no mis eriline sõitmine see linna vahel edasi-tagasi sööstlemine ikka nii väga on, kilomeetrit-paar ühele ja sama palju teisele poole.
0 kaasamõtlemist-ütlemist:
Postitage kommentaar