Tööpäev. Nädalavahetuse usin töölehtedega jandamine tähendas, et eelmisel nädalal tehtud tööd said kõik üle vaadatud ning vajadusel hindeks vormistatud ja täna minu kaela pealt ära. See on positiivne. Siiski vedelevad siin ikka veel mingid üheksandike vihikud, millega tegelemine mul üsna kiira-käära edeneb - s.t. miskipärast eriti edeneda ei taha.
Üheksandikud ise mõtisklevad parasjagu eksamivalikute üle (neil nüüd see hetk, kus tuleb asi ära otsustada) ja inglise keelgi tundub nii ühe kui teise jaoks vististi sõelale jääma kalduv valikeksami variant olevat. Vähemalt selleteemalise arutelusid üks grupp minuga täna harrastas. Ise nad sealjuures on muidugi rõõsad, roosad ja rõõmsameelsed. "Väänkaelpartide" paar tagapingis moondas tänase dialoogi lõppeks millekski rokkooperi sarnaseks. Kõigepealt laulsid nad selle kahekesi omavahel läbi, siis võtsid kampa ka eespingis istuva tütarlapse, kellele saatuse tahtel ennist dialoogipartnerit polnud jätkunud, ning siis nägi see asi nii välja, et tütarlaps luges ühe asjaosalise repliike ning poisid rõõmsalt kooris lõõritasid teise omi. Neil isegi tuli täitsa sünkroonis välja see. Kuna minu sooviks oli, et nad dialoogis olevad fraasid läbi hääldatud saaksid, siis otsustasin vasikatega võidu mitte joosta, ning mõtlesin omatte, et noh, nad ju hääldavad, mis siis, et muusikalises vormis. Igaks juhuks pidasin siiski tarviliseks ühe asjaosalise kõrva ääres pomiseda, et kolmapäevasel vastamisel püüdku siiski ühiskondlikult aktsepteeritav versioon esitada (s.t. naljategemine kõrvale jätta) või muidu!
Koju kõndisin jälle jalgsi ning põhimõtteliselt oli täitsa tore talveilm. Ainult mu kapuutsi seest välja turritaval ninal oli nagu pisut karge olla ja kindad olin ma ka koju unustanud, mistõttu pidin käteprobleemi lahendama oma veidi liiga pikkade kampsunivarrukate alla sõrmede ümber sikutamisega. Parema puudumisel ajas asja ära küll.
Üheksandikud ise mõtisklevad parasjagu eksamivalikute üle (neil nüüd see hetk, kus tuleb asi ära otsustada) ja inglise keelgi tundub nii ühe kui teise jaoks vististi sõelale jääma kalduv valikeksami variant olevat. Vähemalt selleteemalise arutelusid üks grupp minuga täna harrastas. Ise nad sealjuures on muidugi rõõsad, roosad ja rõõmsameelsed. "Väänkaelpartide" paar tagapingis moondas tänase dialoogi lõppeks millekski rokkooperi sarnaseks. Kõigepealt laulsid nad selle kahekesi omavahel läbi, siis võtsid kampa ka eespingis istuva tütarlapse, kellele saatuse tahtel ennist dialoogipartnerit polnud jätkunud, ning siis nägi see asi nii välja, et tütarlaps luges ühe asjaosalise repliike ning poisid rõõmsalt kooris lõõritasid teise omi. Neil isegi tuli täitsa sünkroonis välja see. Kuna minu sooviks oli, et nad dialoogis olevad fraasid läbi hääldatud saaksid, siis otsustasin vasikatega võidu mitte joosta, ning mõtlesin omatte, et noh, nad ju hääldavad, mis siis, et muusikalises vormis. Igaks juhuks pidasin siiski tarviliseks ühe asjaosalise kõrva ääres pomiseda, et kolmapäevasel vastamisel püüdku siiski ühiskondlikult aktsepteeritav versioon esitada (s.t. naljategemine kõrvale jätta) või muidu!
Koju kõndisin jälle jalgsi ning põhimõtteliselt oli täitsa tore talveilm. Ainult mu kapuutsi seest välja turritaval ninal oli nagu pisut karge olla ja kindad olin ma ka koju unustanud, mistõttu pidin käteprobleemi lahendama oma veidi liiga pikkade kampsunivarrukate alla sõrmede ümber sikutamisega. Parema puudumisel ajas asja ära küll.
0 kaasamõtlemist-ütlemist:
Postitage kommentaar