Täna käis terve päev koridoris üks mürts ja madistamine. Vanad uksed lammutati eest ära (koos poole seinaga) ja uued sätiti ette. Mina istusin selle aja tagatoas, parandasin töölehti ning kuulasin kuidas mehed (korteriomaniku papà, tema töömees ning minu mees) koridoris remondijutte ajasid. Poiss oli kuskil Tartus (vist) füüsikaolümpiaadil (piirkonnavoor) - naases sealt hiljem teise kohaga kaheksandike arvestuses ning oli endaga üsna rahul.
Kätlin vaeseke oli ainsana pisut kehvas seisus - tema pidi päev otsa elutoas multikaid vaatama.
Nüüd on meil uued uksed, ühe kõrval neist seinas suur auk - me kaalutleme, et äkki ei müürikski seda kinni, teeks ta'st kassiluugi hoopis :P (sest olen pisut mures, kuidas kassid nüüd väljapoole käivate ustega wc-s käimisega toime tulema hakkavad - viitsivad nad seda vaeva ikka näha, et kastil käimise nimel ise käpaga ust sikutama hakata - siiani oli ju neil hea lihtsalt rinnaga uksele rõhuda, et see lahti vajuks). See oli nali muidugi - homme tullakse aukude, ukseäärte ja -lävedega tegelema.
Kogu koridori, wc ja vannitoa vähegi tolmu koguv pind on ühtlase valge puudrikihi saanud. :)
Õhtul, kui uksevahetajad ära koju olid sõitnud, käisime mehega kohalikus pubis n.ö. kvaliteetaega veetmas (tema praadi söömas, mina kooki, kohvi ja pina coladat limpsimas). Me vahel käime - siis ei tundu elu nii masendavalt ühte rööpasse jooksvat kogu aeg. Enne meie minekut lahmas lund sadada nii et üle tänava oli raske näha - ja kui koju tagasi jõudsime, hakkas jälle samamoodi sadama.
Ahjaa! Öösel maksis mees mitmesuguseid arveid ning loendas meid interneti teel ära ka. Erinevalt paljudest loenduselehega hädas olemist kurtnud teistest inimestest läks meil see asi päris ladusalt - ei tema hangunud, ega küsinud ka midagi väga ebaloomulikku. Kõige keerulisem küsimus oli ehk, et millal teie väljamaale kolinud sugulased sinna õigupoolest kolisid ja kui vanad nad siis olid. Kuna suurem osa mu suguvõsast alaliselt või vahelduva eduga välismaal resideerubki, siis sellega oli ikka paras pusimine (kust, taeva päralt, mina mäletan, millal täpselt nad sinna läksid, nende toonasest vanusest rääkimata - umbes 10 aastat tagasi või nii see nagu oli .... eks ma siis midagi sellist sinna kirjutasin ka, osad asjad natuke ehku peale siiski ka, s.t. ma arvan, et peaks olema õiged aastad ja asjad, aga oma mütsi ma selle eest sööma küll valmis pole). Õde, kes küll rohkem välismaal kui Eesti pinnal viibib, ma siiski immigrandiks ei kirjutanudki, sest temaga on need asjad suht segased, s.t. mingi alaline välismaa elanik ta ka ei ole, kaldub iga kord uues kohas paiknema kui jälle üle piiri läheb. Õnneks ei küsitud, mida nad seal välismaal teevad.
Kätlin vaeseke oli ainsana pisut kehvas seisus - tema pidi päev otsa elutoas multikaid vaatama.
Nüüd on meil uued uksed, ühe kõrval neist seinas suur auk - me kaalutleme, et äkki ei müürikski seda kinni, teeks ta'st kassiluugi hoopis :P (sest olen pisut mures, kuidas kassid nüüd väljapoole käivate ustega wc-s käimisega toime tulema hakkavad - viitsivad nad seda vaeva ikka näha, et kastil käimise nimel ise käpaga ust sikutama hakata - siiani oli ju neil hea lihtsalt rinnaga uksele rõhuda, et see lahti vajuks). See oli nali muidugi - homme tullakse aukude, ukseäärte ja -lävedega tegelema.
Kogu koridori, wc ja vannitoa vähegi tolmu koguv pind on ühtlase valge puudrikihi saanud. :)
Õhtul, kui uksevahetajad ära koju olid sõitnud, käisime mehega kohalikus pubis n.ö. kvaliteetaega veetmas (tema praadi söömas, mina kooki, kohvi ja pina coladat limpsimas). Me vahel käime - siis ei tundu elu nii masendavalt ühte rööpasse jooksvat kogu aeg. Enne meie minekut lahmas lund sadada nii et üle tänava oli raske näha - ja kui koju tagasi jõudsime, hakkas jälle samamoodi sadama.
Ahjaa! Öösel maksis mees mitmesuguseid arveid ning loendas meid interneti teel ära ka. Erinevalt paljudest loenduselehega hädas olemist kurtnud teistest inimestest läks meil see asi päris ladusalt - ei tema hangunud, ega küsinud ka midagi väga ebaloomulikku. Kõige keerulisem küsimus oli ehk, et millal teie väljamaale kolinud sugulased sinna õigupoolest kolisid ja kui vanad nad siis olid. Kuna suurem osa mu suguvõsast alaliselt või vahelduva eduga välismaal resideerubki, siis sellega oli ikka paras pusimine (kust, taeva päralt, mina mäletan, millal täpselt nad sinna läksid, nende toonasest vanusest rääkimata - umbes 10 aastat tagasi või nii see nagu oli .... eks ma siis midagi sellist sinna kirjutasin ka, osad asjad natuke ehku peale siiski ka, s.t. ma arvan, et peaks olema õiged aastad ja asjad, aga oma mütsi ma selle eest sööma küll valmis pole). Õde, kes küll rohkem välismaal kui Eesti pinnal viibib, ma siiski immigrandiks ei kirjutanudki, sest temaga on need asjad suht segased, s.t. mingi alaline välismaa elanik ta ka ei ole, kaldub iga kord uues kohas paiknema kui jälle üle piiri läheb. Õnneks ei küsitud, mida nad seal välismaal teevad.
1 kaasamõtlemist-ütlemist:
Minu mure kasside pärast tundub praeguse hetke seisuga siiski vist asjatu olnud olevat. Nad, paistab, on piisavalt kohusetundlikud ikkagi, teadmaks, et hädal käimise koht asub wc-s. Teevad käpaga ukse lahti küll, kui vaja minna. Ainult lingist kinni ei tohi ust panna.
Postitage kommentaar