Emotsioonitsemise päev. Suurel määral mu enda süü kah, sest olin vaadanud oma kahe maja vahel lippamise tundide aegu osaliselt valest graafikust (meil on kolme sorti tunniaegade graafikud - 45-, 40-, ja 35-minutiliste tundide jaoks). No ja siis tundus mulle, et ma ei jõua korralikult ühest majast teise selle ajaga, mis mulle tolle minu vaadatud graafiku järgi jäi (majades on üksteisest natuke erinev ajagraafik). See tekitas muidugi tujutust nii minus kui õppealajuhatajas, kelle käest nõu küsima läksin. Siis veel jätkus erutatud arutelu ruumiküsimuse üle. Nii et hommikupoole olin igatahes üsna häiritud meeleolus.
Esimene probleem (aegade klapitamine) lahendus, kui olin neljandaks tunniks teise majja kimanud. Seal vaatasin ajagraafikud üle ja selgus, et ise olin loll olnud. Teise probleemi osas kohtasin viienda tunni alguseks algkooli majja tagasi jõudes koridoris õppealajuhatajat, kes salapärase muhelusega teatas, et tal on ruumide osas mingi plaan, ja et kui see toimima saaks, siis oleks kõik väga rõõmsad ja rahul. Okeika siis, jään huviga ootama selle plaani avalikustamist. (Loodetavasti ei tähenda see UUT koormuste ümber jaotamist.)
Muidu polnud vigagi. Lapsed olid kergelt juba töömeeleollu jõudmas (vähemalt osad neist - eriti seitsmendate nõrgem grupp, keda olin lobisemise ja laisklemise soovis kahtlustanud, aga kes, vastupidi, mind meeldivalt üllatasid, kodus isegi tunniks valmistunud olid ja tunnitöö ka usinalt ära tegid). Meie uus sekretärineiu (või midagi sellist tema töö endast minumeelest kujutab) on ka täitsa tore inimene - ta uueke, ma teda siiani veel eriti polnud jõudnud tundma õppida.
Ainumas miinus oli, et tänav oli meeletult libe hommikul, koolimaja esine ka - kaalutlesin alguses, et äkki peaksin üldse autost ukseni roomama hoopis (et ei oleks ohtu pikali kukkuda ja konte murda). Lõuna paiku läks märjaks (sulale) ning õhtupoole asus otsustavalt lund sadama.
Ühel kolleegil juhtus äpardus - ta murdis käeluu, kui üks jalgrattaga koolipoiss talle otsa sõitis (too oli ka väga kohkunud, aga kahjuks ei saanud selle libedaga oma ratast õigel hetkel pidama).
Esimene probleem (aegade klapitamine) lahendus, kui olin neljandaks tunniks teise majja kimanud. Seal vaatasin ajagraafikud üle ja selgus, et ise olin loll olnud. Teise probleemi osas kohtasin viienda tunni alguseks algkooli majja tagasi jõudes koridoris õppealajuhatajat, kes salapärase muhelusega teatas, et tal on ruumide osas mingi plaan, ja et kui see toimima saaks, siis oleks kõik väga rõõmsad ja rahul. Okeika siis, jään huviga ootama selle plaani avalikustamist. (Loodetavasti ei tähenda see UUT koormuste ümber jaotamist.)
Muidu polnud vigagi. Lapsed olid kergelt juba töömeeleollu jõudmas (vähemalt osad neist - eriti seitsmendate nõrgem grupp, keda olin lobisemise ja laisklemise soovis kahtlustanud, aga kes, vastupidi, mind meeldivalt üllatasid, kodus isegi tunniks valmistunud olid ja tunnitöö ka usinalt ära tegid). Meie uus sekretärineiu (või midagi sellist tema töö endast minumeelest kujutab) on ka täitsa tore inimene - ta uueke, ma teda siiani veel eriti polnud jõudnud tundma õppida.
Ainumas miinus oli, et tänav oli meeletult libe hommikul, koolimaja esine ka - kaalutlesin alguses, et äkki peaksin üldse autost ukseni roomama hoopis (et ei oleks ohtu pikali kukkuda ja konte murda). Lõuna paiku läks märjaks (sulale) ning õhtupoole asus otsustavalt lund sadama.
Ühel kolleegil juhtus äpardus - ta murdis käeluu, kui üks jalgrattaga koolipoiss talle otsa sõitis (too oli ka väga kohkunud, aga kahjuks ei saanud selle libedaga oma ratast õigel hetkel pidama).
0 kaasamõtlemist-ütlemist:
Postitage kommentaar